Karantiinimeetmed pärinevad Piiblist

Kui ravimid ei aita, on võimud aastatuhandeid kasutanud katku, koolera jt haiguste epideemiate vältimiseks karantiini. Alati pole see toimunud kodanike endi vabal tahtel.

Ühe vanima näite karantiinist võib leida Piibist Vanast Testamendist. Kolmandas Mooseses raamatus annab Issand ise juhtnöörid, mille järgi pidid preestrid isoleerima pidalitõve tunnustega inimesed seitsmeks päevaks. Selle aja möödudes pidi preester patsienti uurima ja tuvastama, kas sümptomid on muutunud.

Kui 6. sajandil tabasid Bütsantsi riiki suured katkupuhangud, hoolitses keiser Justinianus katkupiirkondade isoleerimise eest ülejäänud riigist. Hiina allikad 7. sajandist kirjeldavad sama meetodit.

Sõna „karantiin“ kasutamise ja nakatunute või reisijate süstemaatilise eraldamise alguseks võib lugeda keskaega, mil Veneetsiat rüüstas katk. Aastal 1347 tabas Itaalia poolsaart must surm, ja kuigi keegi ei teadnud katku põhjust, oli selge, et haigus, mis ähvardas terve linnarahva hauda ajada, oli seotud reisijate liikumisega.

Kaitsmaks end nakkuse vastu, võtsid Veneetsia võimud kasutusele süsteemi, kus laevu sunniti 40 päevaks väljaspool sadamat ankrusse heitma, enne kui meeskond võis kaldale tulla. Sõna „karantiin“ tuleb itaalikeelsest väljendist quaranta giorni, mis tähendab 40 päeva. Miks päevade arv oli just 40, seda ajaloolased ei tea, kuid põhjuseks võis olla see, et number nelja pidas eriti kaitsvaks arstiteaduse isa Hippokrates. 40 päeva peeti ajaks, mille vältel katkuhaige kindlasti kas terveneb või sureb.

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Vahipostid paigutati linna kuulsa Püha Markuse kiriku torni. Kui vahid märkasid lippu, mis teatas mõne laeva saabumisest, saatsid nad välja paadi kaptenit peale võtma. Too paigutati sadamas suletud kambrisse ja teda küsitlesid sadamavõimud väikese luugi kaudu.

Euroopa sadamalinnad võtsid karantiinireeglites juhtpositsiooni, kuid ka sisemaal kaitsesid linnad end reisijate toodava nakkuse eest. Mõni keelas reisijate ja kaupmeeste sissepääsu linnaväravast, mis oli teretulnud vabandus pagendatud juutide, kerjuste ja prostituutide värava taha jätmiseks.

Peale 40päevase karantiini kehtestamise rajasid Euroopa suurlinnade valitsejad karantiinihaiglaid, kus haiged isoleeriti ülejäänud ühiskonnast. Esimene valmis 1423. aastal väikesel saarel Santa Maria di Nazarethil Veneetsia lähedal. Rahvas nimetas katkuhaiglat lazarethum’iks või lazaretto’ks viitega pühale Laatsarusele, kelle Jeesus elustas hauast, kus ta oli neli päeva surnuna lebanud.

Haiglad ehitati nakkuse leviku takistamiseks linnadest piisavalt kaugele, kuid samas piisavalt lähedale, et jõuda haigeid sinna vedada. Laatsaretid pidid olema sisemaast mere või jõega isoleeritud. Kui selleks puudus võimalus, kaevati mõnes kohas haiglate ümber sügavad kraavid, et neid muust ühiskonnast eraldada.

Loe karantiinimeetmete ajaloost lähemalt Imelise Ajaloo jaanuarinumbrist.

Karantiinilipp.  Foto: Wikimedia Commons
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Reklaamiosakond
ReklaamiosakondTel: 667 0105