Napoleoni võit jooksis liiva

Noor kindral Napoleon vallutas 1798. aastal Egiptuse tänu oma taktikalisele osavusele. Ta kavatses Niiluse maad kasutada hüppelauana Lähis-Ida ja Kesk-Aasia vallutamiseks. Egiptuse isehakanud vaarao alahindas aga viha, mida tema uued alamad tema vastu tundsid. Peagi põles Egiptus mässuleekides.

Vihased egiptlased jooksid Kairo tänavail, vehkides pea kohal kas kaika või kirve­ga ning karjudes: „Surm uskmatutele!“

Mõni linnaelanik püstitas barrikaade, teised kogunesid Kairo suure al-Azhari mošee ette. Õhkkond oli pinev. Neli kuud varem olid prantslased vallutanud riigi, kuid 1798. aasta 21. oktoobriks oli moslemitest egiptlastel saanud uskmatutest villand.

Osa mässulisi kindlustas end mošees. Prantsuse sõdurid üritasid hoonet rünnata, kuid nad kohtasid tugevat vastupanu ning nende pihta heideti kive ja muud kättejuhtuvat. Kõikjal Kairos jäid Prantsuse sõdurite ja Egiptuse kristlaste koptide rühmad alla vihasele rahvale. Paljud tapeti – nad hakiti tükkideks või lõigati neil kõri läbi.

Mošees paiknenud mässuliste juhid lükkasid tagasi Prantsuse väejuhi, 29aastase Napoleoni rahupakkumise. Seepeale laskis Napoleon suunata kahurid pühale hoonele ja ööpäev hiljem oligi mäss lõppenud. Selles kaotasid elu 300 Prantsuse sõdurit ja 3000 egiptlast. Ametliku versiooni järgi tulid prantslased Egiptusesse teadust tegema ning levitama revolutsioonilisi demokaatia ja võrdsuse ideaale, kuid verine mäss näitas selgesti, kui kirgilikult egiptlased oma uusi valitsejaid vihkasid.

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Juba aasta enne seda, kui Napoleoni saapad kõrbetolmu puudutasid, oli ta hakanud Egiptuse vallutamist planeerima. Aastail 1796–1797 toimunud Põhja-Itaalia eduka sõjaretke järel unistas väejuht veelgi suuremast aust.

Napoleon leidis, et Egiptuse koloniseerimine oleks Prantsusmaale kasulik. See lõiganuks läbi põlisvaenlase Inglismaa kaubateed oma India kolooniatega. Egiptuse puuvilla, riisi ja kohvi eksport täitnuks kenasti Prantsuse vabariigi kassat.

„Peame vallutama Egiptuse. See riik ei ole kunagi kuulunud ühelegi Euroopa riigile,“ kirjutas Napoleon 1797. aasta septembris välisministrile Charles Maurice de Talleyrandile.

Talleyrand esitles kava Prantsuse vabariigi valitsusele – viiemehelisele kogule, mida nimetati Direktooriumiks. Valitsus andis plaanile heakskiidu, nõustumise üks põhjuseid oli Direktooriumi hirm, et muidu võtab Napoleon võimu Prantsusmaal enda kätte. Pigem siis juba sõda Osmanite riigiga, kes valitses Egiptust „ametlikult“. Vastse Prantsuse vabariigi rahakassa oli aga tühi Inglismaaga peetud sõdade tõttu. Napoleon hankis kiiruga raha, kehtestades oma Itaalia valdustele lisamaksud ja tühjendades paavsti varakambrit 3 miljoni kuldfrangi võrra. Selle raha eest koondas väejuht 40 000 meest, 3000 hobust, 300 kahurit ja 400 sõja- ja transpordilaeva. Sõjaretkele võttis Napoleon kaasa ka 167 kunstnikku ja teadlast. Sõjalist avantüüri esitleti ka kui teadusekspeditsiooni, mis muu hulgas viib Egiptusesse ka demokraatia.

„Vabaduse ideaalid, mis on vabariigist teinud Euroopa kohtuniku, mõistavad kohut ka ookeanide ja kaugete maade üle,“ kõlas Napoleoni liialdatult toretsev avalik teadaanne. Mida täpselt Napoleon pidas silmas „kaugete maade“ all, sellest polnud ei sõduritel ega meremeestel aimu isegi veel siis, kui laevastik väljus 1798. aasta 19. mail keskaegse välimusega Touloni sadamalinnast. Inglise spioonide eest info varjamiseks teadis sihtkohta ainult väike sisering.

Loe Napoleoni Egiptuse sõjaretkest maikuu Imelisest Ajaloost.

Foto: Wikimedia Commons
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555