Kümnend täis arreteerimisi ja küüditamisi

Arreteerimised algasid peagi pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta suvel. Juba järgmisel aastal lisandusid küüditamised, mille käigus saadeti perekondade kaupa oma kodudest ära Nõukogude võimu silmis ebausaldusväärsed elanikud, kirjutab ajaloolane Aigi Rahi-Tamm.

Esimene kõigis kolmes Balti riigis korraga ellu viidud küüditamisoperatsioon algas 1941. aasta 13. juuni ööl vastu 14. juunit, kui Eestist küüditati üle 10 000 inimese. Pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist toimus 1.–3. juulil eraldi aktsioon veel Lääne-Eesti saartel, mis oli seal eelmisest küüditamisest ulatuslikum, haarates u 1200 inimest.

Perepeadele tähendas 1941. aasta küüditamine arreteerimist, varanduse konfiskeerimist, 5–8 aastaks vangilaagrisse saatmist, millele järgnes 20 aastat sundasumist. Pereliikmed kuulusid administratiivkorras väljasaatmisele 20 aastaks (hiljem muudeti see eluaegseks). Rängim emotsionaalne löök tabas peresid just sel hetkel, kui meeste vagunid ešelonist lahti haagiti ja teisele teele suunati. 14. juuni tähistab ühtlasi Eesti sõjaväelaste arreteerimist Värska ja Petseri laagris.

Plaani järgi tuli arreteeritud perekonnapead GULAGi süsteemis arvelevõetutena saata Donetsi söebasseini Starobels­ki laagrisse, perekonnaliikmed tuli viia Altai kraisse ning kriminaal­kurja­tegijad ja prostituudid Usollagi. Alanud sõda tegi oma korrektuurid: arreteeritud suunati ümber Sevurallagi laagrisüsteemi (Sverdlovski oblast), küüditatud pereliikmed aga Kirovi ja Tomski oblastisse, kaasa arvatud Narõmi soisesse piirkonda, mis oli esialgu reservi jäetud ning mille eriti kehvadele majutamise ja varustamise tingimustele olid kohalikud juba varem tähelepanu juhtinud.

Siberisse küüditatud paigutati üldjuhul mahajäänud piirkondadesse, kõige kehvematesse sovhoosidesse, kolhoosi­desse, metsamajanditesse. Ainult väike osa sattus tööstusse. Siberi majandusjuhtidele oli küüditamine ühtlasi lisatööjõu hankimise viis, ent paraku ei vastanud uus kontingent nende ootustele, kuna kohale toodute põhimassi moodustasid naised, lapsed, vanurid. Kuigi sealne tööjõuvajadus oli tohutu, ei osatud inimelusid hoida ega mõistlikult tööle rakendada.

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Ränkrasketes oludes hukkus umbes 60 protsenti 1941. aasta küüditatuist. Ülimalt traagiliseks kujunes haigete, laste, vanurite ning füüsilise tööga mitte harjunud inimeste saatus. Emotsionaalselt laostavas olukorras olid emad, kes perest ainsana tööl käisid ning kelle toita olid nii lapsed kui ka sageli vanavanemad. Pärast lähedaste surma üksi jäänud laps (või lapsed) viidi lastekodusse, kus paljud väikelapsed venestusid. Seal anti neile venepärased nimed ning nende edasine käekäik on meile peaaegu teadmata.

Sõja lõppedes lootsid ka kinnipeetud elu paranemisele. „Meie teadvuses liitusid sõda ja väljasaatmine ühte, sõda tegi väljasaadetute elu raskemaks ning näis, et meie väljasaatmise põhjuseks 1941. aastal oli tollal ettearvatav sõda. Me tahtsime nii mõelda! [---] Kuid läksid mööda päevad, läksid mööda kuud ja lootus sulas. Kõik jäi nii, nagu oli olnud sõjaajal. [---] 1945. aasta kevadest ei saanud halastuse kevadet,“ kirjutas 1941. aastal Kiviõlist küüditatud Vadim Makšejev (snd 1925).

Ei 1944. ega 1945. aasta ei tähendanud repressioone silmas pidades veel sõja lõppu, sest vahistamised ja küüditamised muudkui jätkusid, algas „sõda pärast sõda“, süüdistuste eest polnud kaitstud keegi. Vägivalla kohalolu ühiskonnas võtab kõnekalt kokku Lääne-Ukrainas käibel olnud fraas: „NSV Liidus jagunevad inimesed kolme kategoorias­se: need, kes olid vangis, need, kes on vangis, ja need, kes pannakse vangi.“

Aastail 1944–53 arreteeriti Eestis üle 30 000 inimese, u 23 000 küüditati, u 2000 tapeti. Ulatusliku, kogu Baltikumi haaranud ühisoperatsiooni Priboi (Murdlaine) käigus viidi ära 95 000 inimest, neist ligi 21 000 Eestist. Siit teele läinud 19 ešelonist üheksa suunati Novo­sibirski oblastisse, kuus Krasnojarski kraisse, kaks Omski oblastisse ja kaks ešeloni Irkutski oblastisse.

Nagu laagrid, nii võisid ka asumis­paigad olla väga erinevad, kus toimetulek olenes mitme teguri koostoimest. Väljasaadetute saatust mõjutasid enim kohalikud olud ja inimesed, kelle keskel tuli kohaneda ning toime tulla raskustega. Oluline oli ka pere kooslus. Paremini said hakkama need pered, kus oli meestööjõudu ja vanemaid lapsi.

Karistatute suur suremus, mis oli põhjustatud näljast, organismi toitumishäiretest, halva kohtlemisega kaasnenud haigustest, riiete ja elamispinna puudusest, karmidest töötingimustest külmas kliimas, hakkas kahanema alles 1940. aastate lõpus.

Elujärg hakkas tasapisi paranema, kui normipäevade eest saadud tasu hakkas omandama reaalset väärtust, kui aiamaalappidel kasvanust suudeti üht-teist ka turule viia ning kui alustati looma­pidamisega.

1950. aastail hakkas asumisele saadetud perede juurde jõudma vangi­aja ära istunud pereliikmeid (peamiselt perekonnapead). Tekkis ka niisuguseid olukordi, kus laagrist vabanenud pere­konna­­­pea naasis Eestisse, samal ajal kui tema perekond jäi veel mitmeks aastaks asumisele.

Loe küüditamisest lähemalt juunikuu Imelisest Ajaloost.

Orissaarest küüditatud Julia Laak õdede Senni ja Juuliga.  Foto: Erakogu
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555