Pisikesed puust linnad, inimesed sees

Eestlased kohanesid linnaeluga alles iseseisvuse päevil. Esialgu elati alevites ja agulites ehk pisikestes puust linnades, kuhu moodsad mugavused jõudsid tasapisi aastate jooksul, kirjutab Ene-Margit Tiit (Statistikaamet).

Kuigi vanimate Eesti linnade eluiga ulatub tuhande aastani, on siinsed linnad pikka aega olnud pigem võõraste elupaigad – alguses kohad, kus võõrustati kauplejaid, siis vallutajate kindlused ning keskajal ja varasel uusajal mitmest rahvusest kaupmeeste, meistrimeeste ning käsitööliste elu- ja tegutsemispaigad. Alles 19. sajandiks saavutasid eestlased suuremas osas Eesti linnadest enamuse.

Ka pärast Esimest maailmasõda elas ligi kolmveerand Eesti elanikest maal. 1922. aasta rahvaloenduse ajal oli Eestis 18 linna ja neis elas kõigest veerand riigi 1,1miljonilisest rahvastikust. 1934. aasta loenduseks oli rahvaarv 20 000 inimese võrra kasvanud ja linnade osatähtsus rahvastikus oli tõusnud üle 27 protsendi. Kui aga linnaelanike hulka lugeda ka alevite (neid oli samuti 18) elanikud, ulatus linnaelanike osa rahvastikus kolmekümne protsendi lähedale.

Puust ja pappkatusega

1920. aastate Eesti linnad olid valdavalt „väikesed puust linnad“, nagu ütleb laulusalm. Ka Eesti Vabariigis ehitatud linnamajad olid enamasti puidust ja pappkatusega ühele või mõnele perele mõeldud ühekorruselised ehitised. Aegapidi hakkasid levima plekk-katused ja kahekorruselised korterelamud.

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Pisut teistsugune oli olukord Tallinnas, kus elas üle kümnendiku riigi rahvast: 1922. aastal 122 000 ja 1934. aastal 134 000 inimest. Siin oli esinduslikke hooneid, nagu Estonia ja Draamateater, Kadrioru loss ja mitu ehitist ajaloolises vanalinnas.

Eesti Vabariigi ajal ehitati Tallinna kesklinna moodsaid, ajakohase arhitektuuriga äri- ja esindushooneid, näiteks Kunstihoone. Kõrgeimad sellal ehitatud majad olid kuue-seitsmekorruselised ning nendes oli olemas ka lift. Rajati ka mugavustega kortermaju, kus olid nelja- kuni kuuetoalised korterid ning peale vannitoa ja veevarustuse ka kohalik keskküte.

Ülikoolilinn Tartu, millest oli kujunenud suurel määral Eesti vaimne keskus vastukaaluks Tallinnale kui äri- ja administratiivkeskusele, oli elanike arvu poolest üle kahe korra pealinnast väiksem. Narva ja Pärnu olid omakorda Tartust poole väiksemad.

Teistest maakonnakeskustest suurimates – Viljandis, Valgas ja Rakveres – ületas elanike arv 1934. aasta loenduse ajal 10 000 piiri, ülejäänutes aga piirdus keskmiselt 5000 inimesega.

Moodsaid esindushooneid, koolimaju, kauplusi, panga-, haige- ja elumaju ehitati ka väiksematesse linnadesse. Kõige kiiremini kasvas Tallinna külje alla rajatud ja pealinnaga elektrirongiga ühendatud (iseseisev) linnake Nõmme, mis läks 1930. aastail elanike arvu poolest mööda suuremast osast maakonnakeskustest. Kiiresti kasvas ka Petseri, mille eestikeelseks ja eestimeelseks arendamisele pööras riik erilist tähelepanud.

Enamik linnu toimisid kohalike keskustena. Neis paiknesid vabrikud ja töökojad, mis tootsid enamasti laiatarbekaupu kohalikeks vajadusteks. Eesti Vabariigis hakati tegema nii raadioid kui ka telefone ja ehitati põllutöö­masinaidki, kuigi suurejoonelised Tsaari-Venemaa vajadusteks rajatud metalli- ja sõjatööstused olid tegevuse Eesti iseseisvumise järel lõpetanud.

Väiksemates linnades, aga ka alevites, olid ettevõtted, mis töötlesid kohalikku toorainet ja valmistasid enamasti kohapeal tarbitavaid tooteid. Sellised olid juba eelmisel sajandil rajatud Räpina paberivabrik, Viljandi tikuvabrik, Järvakandi klaasivabrik jne. Palju oli puitu töötlevaid ettevõtteid, neist tähelepanuväärseim Tallinnas tegutsenud Lutheri vabrik, mis valmistas uuenduslikke ja moodsaid vineertooteid. Tekstiilitööstus oli oluline nii Narvas kui ka Tallinnas.

Eestis hakati tootma ka elektrit – peale Tallinna elektrijaama töötasid Eestis veel turbaküttel Ulila ja Ellamaa elektrijaam, kuid elektrit hakati tegema ka põlevkivist. Eesti tööstustoodete seas oli ka kunstsarv (tänase terminoloogia järgi plast).

Tööstuse arengu seisukohast oli märgilise tähtsusega see, et Eesti Vabariigis võeti kasutusele kohalik maavara – põlevkivi, mida oli seni küll uuritud, kuid tööstuslikult hakati seda kasutama alles 1916. aastal. Rajati esimesed kaevandused ning põlevkiviõli ja elektrit hakati tootma juba 1920. aastail. Tekkisid tööstusasulad Kohtla-Järve, Kiviõli jt, kuid rajatud kaevandustest hoolimata jäi Virumaa siiski põllumajanduslikuks piirkonnaks.

Väikelinnad olid ümbritseva piirkonna jaoks teenindus- ja kultuuri­keskused. Enamasti oli linnas gümnaasium, vahel ka kutsekool. Linnas käidi arsti juures ja postkontoris ning tehti suuremaid oste. Linnades toimusid ka mitmesugused kultuurisündmused – kontserdid, teatrietendused – ning sageli oli linnas ka kino.

Eesti-aegne linnaelu

Esialgu erines väikelinna või alevi elu maaelust võrdlemisi vähe, isegi suuremate linnade agulites elati maamajadega sarnastes hoonetes, kasvatati aedvilja, sageli peeti kanu ja vahel ka mõnd suuremat looma. Tööstuse arenedes hakati rohkem ehitama üürikorteritega maju, kuid need olid esialgu võrdlemisi kehvade tingimustega – kööktuba või väike köök ja tuba, sageli veekraan ja kuiv­klosett mitme pere peale kalidor’is. Alates 1930. aastaist ehitati linnadesse, eriti Tallinna ja Tartusse, üsna palju ka tänapäevaste mugavustega mitmetoalisi, vannitoa ja WCga kortereid.

Linnaperedes oli abielunaine väga sageli kodune. Naistele sobivat tööd leidus vähe ja koduses majapidamises oli väga palju tegemisi, mis kõik langesid perenaise õlgadele isegi sel juhul, kui tal polnud väikesi lapsi, kelle eest hoolitseda. Koristamise, igapäevase toidu­hankimise ja söögitegemise kõrval kuulusid perenaise tavapäraste ülesannete hulka ka pesu pesemine (kui majas oli imik, siis ka mähkmete pesemine) ja triikimine ning väiksemad õmblustööd: pesu õmblemine ja parandamine, sukkade-sokkide nõelumine.

Laste rõivad valmistati kodus, sageli õmbles majaproua ka enesele kleidid, seelikud ja pluusid ning tegi ka kunstipärast käsitööd kodu kaunistamiseks. Selleks andsid juhatusi naisteajakirjad, näiteks Maret, kus avaldati nii moekirjeldusi kui ka lõikelehti.

Kodumasinaid oli kodus vähe, peamine oli vanamoeline vändaga kohviveski, mida võis ka taludest leida, aga väga oluline oli ka õmblusmasin (vändaga või „jalaga“). Esimene elektriline kodumasin oli triikraud. Kuna hea toon nõudis, et kogu pesu pärast pesemist ka triigitakse, oli sellest riistast väga palju abi, sest see oli märksa mugavam vanamoelisest sütega kuumutatavast triikmasinast.

Tasapisi ilmusid kodudesse raadiod. Kasutusel olid ka patareidega aparaadid, mida sai kuulata nendes kohtades, kus elektrivoolu veel ei olnud, sh maal. Kuulati Eesti ringhäälingu saateid, mis algasid sõnadega „Siin Tallinn, Tartu ja Türi“, sest Türil, mis asus Eesti keskel, oli Eesti kõrgeim – millalgi ka Euroopa kõrgeim – raadiosaatja mast. Raadio oli ka oluline nüüdisaegse muusika ja sõnakunsti populariseerija. Keeleoskajad, keda oli Eestis tänu kirevale ajaloole palju, kuulasid ka välismaa saateid.

Ilmusid esimesed telefonid – enne lauatelefone olid käibel märksa massiivsemad seinatelefonid, kuid kodudes leidus neid üksnes tähtsatel ametimeestel. Kõigi telefoniomanike nimed, aadressid ja telefoninumbrid olid kirjas telefoniraamatus, mida korrapäraselt uuendati ja kuhu lisati uusi nimesid ning telefoninumbreid. Nii telefoni kui ka raadio eest tuli igal kuul maksta.

Poes ja turul käimine

Erinevalt maainimestest, kellel poodi oli harva asja, käisid linnaperenaised – nii jõukamad kui ka vaesemad – toitu ostmas peaaegu iga päev. Kuigi mõnel perel võis olla keldris sugulastelt saadud kartulivakk, tuli põhiline toidu­kraam ikka poest tuua, ning kuna külmkappe ei olnud, ei saanud ka toitu kauem kui päev-paar säilitada. Väga oluline ostukoht oli turg. Turule tõid oma kauba – liha ja munad, juur- ja aedviljad – linna ümbruskonnas elavad taluinimesed. Suvel-sügisel müüsid värskeid aiasaadusi ka äärelinna aiapidajad.

Turul kaubeldi enamasti varastel hommikutundidel, et päeval jääks aega muudeks tegemisteks, sest müümine ei olnud tavaliselt turukauplejate põhitöö. Turg paiknes esialgu turuplatsil vabas õhus ning kaupa müüdi tihti hobuvankrite pealt, hiljem tekkis ka turuputkasid ning 1930. aastail ehitati mõnesse linna – näiteks Tartusse – nüüdisaegne turuhall. Igapäevaste turgude eelkäijad olid traditsioonilised kindlal ajal ja kindlas kohas toimunud laadad, mida eriti Lõuna-Eestis veel peeti, kuid muude kauplemisvõimaluste avardumise tõttu nende tähtsus tasapisi kahanes.

Turgude kõrval olid tähtsad kauplemiskohad ka poed. Väiksemates asulates ja agulites olid poed suhteliselt pisikesed, nn vürtspoed ja talurahva poed, kus müüdi igasugust igapäevaseks eluks

(sh ka talutöödeks) vajalikku kaupa. Linnades aga tekkisid spetsialiseeritud kauplused. Lihakarnis müüdi liha­tooteid, piimapoes piima ja piimasaadusi, pagariäris leiba-saia jne. Suuremates linnades tekkisid spetsialiseeritud kauplused, kus valik oli lai ning oli võimalik kaupa ka välismaistest firmadest tellida. Sageli koondusid eri kauplused ühe katuse alla – esialgu kauba­hoovideks, hiljem kaubamajadeks, kus valik oli esinduslikum – võrreldes tänapäevaga siiski piiratum.

Riidepoodides müüdi peaasjalikult kangaid, valmisrõivaid oli müügil võrdlemisi vähe. Sagedamini telliti üli­konnad, mantlid ja esinduslikumad kleidid rätsepalt ja õmblejalt. Kingi-­saapaid valmistati saapavabrikus ja neid sai osta kingapoest, samuti oli vabrikuid, kus tehti sukki-sokke – sealhulgas siidsukki, mida linnadaamid kõrgelt hindasid (sukkpükse veel ei tuntud).

Olid ka poed, kust sai soetada fotoaparaate, raadioid ja muud tehnikakaupa. Mida poes parajasti polnud, võis kauplusest tellida. Linnades tegutsesid kindlasti raamatupoed, tänavanurkadel aga ajalehekioskid, kus müüdi värskeid ajalehti ja ajakirju, kuid söögi-joogi müümine neis ei olnud kombeks.

Kohvi, kooke ja saiakesi müüdi ja söödi kohvikuis, eriti Tallinnas ja Tartus olid kohvikud oma toodete kvaliteedi, õhkkonna ning teeninduse poolest kuulsad. Sooja toitu kohvikus tavaliselt ei pakutud, selleks olid restoranid ja söögimajad.

Teenindajate seas olid väga olulised juuksurid, kes ajasid härradel habet, tegid daamidele moodsaid soenguid ja hoolitsesid selle eest, et koolilaste juuksed vastaksid koolis kehtestatud nõuetele – pisematele poistele oli ette nähtud üsna napp juuksetukake otsaees, tüdrukud võisid aga soovi mööda kasvatada patse või kanda moodsamat lühikest soengut, mida sageli kaunistas värviline juuksepael.

Teenindajate loetelu oli üsna pikk: pesupesijad, õmblejad, rätsepad, köösnerid (karusnaha õmblejad), kingsepad, kudujad, aga ka mööblivalmistajad, puusepad ja sepad, raamatuköitjad ning muud osavate näppudega meistrid, kes kõikvõimalikke seadmeid parandasid. Asjade ära viskamine polnud toona kombeks, kõike püüti parandada. Oma teenuseid pakkusid ka mitmesuguste oskuste õpetajad, advokaadid, arstid ja hambatohtrid.

Töötu võidi tõsta tänavale

Eesti ühiskond oli samamoodi kihistunud kui enamik ühiskondi kogu maa­ilmas, siingi oli nii rikkaid kui ka vaesemaid, ent puudusid ülirikkad, sest neid polnud noores riigis jõudnud tekkida. Polnud kuigivõrd ka väga vaeseid, kellel puudunuks peavari ja kelle osaks olnuks nälg. Külaühiskonnas leiti tugi ka elu hammasrataste vahele jäänutele.

Suurim mure sõdadevahelisel ajal oli tööpuudus, mis kollitas eriti linnades. Pärast Tsaari-Venemaast lahku löömist kadus Eestist Venemaa turgu teenindanud suurtööstus. Peamiselt kohalikke vajadusi rahuldanud tööstus küll arenes, kuid ei suutnud tekkinud lünka täita.

Maaelu arengut takistas maanappus, mis oli viimase sajandi jooksul põhjustanud märkimisväärse väljarände. Samuti puudus kohalik kapital selleks, et majandust hakata hoogsalt industrialiseerima. Nõnda toimuski majanduse areng lainetena mõõnade ja tõusudega ning sageli olid need seotud ilmade, saagikuse, aga ka maailmaturu kõikumisega. Töötuks jäämine võis tähedada ka korterist väljatõstmist.

Alev – linna väikevend

Väiksemad kohalikud keskused olid alevid. Neis oli elanikke enamasti tuhande ja kahe tuhande vahel, mõnes ka natuke rohkem.

Erinevalt külaelanikest olid alevites elanud inimesed pigem käsitöölised või töölised kohalikes ettevõtetes. Enamik toonastest alevitest said aja jooksul linna­õigused: näiteks Nõmme, Põltsamaa, Tapa, Tõrva ja Türi muudeti 1926. aastal linnadeks, 1936. aastal sai linnaõigused ka Otepää (Nuustaku). 1938. aastal nimetas president Konstantin Päts suure­ma osa alevitest linnadeks.

Enamjaolt on alevite elanikkond järgmisel sadakonnal aastal paar korda kasvanud. Osa aleveid arenes tänu raudteele (Jõgeva), kõige kiiremini kasvasid Tallinna eeslinn Keila ja Ida-Virumaa pealinnaks kujunenud Jõhvi.

Esimeste asulatena said 1917. aastal aleviõigused Nõmme ja Jõhvi. Järgnesid Tapa ja Türi, alevi nimetust hakkas taotlema ka Narva-Jõesuu, mis hiljem muudeti hoopis Narva linnaosaks.

1922. aasta rahvaloenduse põhjal elas kaheksateistkümnes Eesti alevis kokku ligi 34 500 inimest.

Eestlased jäid maarahvaks

Ümmarguselt 70% sõjaeelse Eesti Vabariigi rahvastikust elas taludes ja sai oma sissetuleku põllumajandusest.

Iseeisvuse alguses teostatud maa­reformiga kaotati Eestist mõisad ja mõisate maa jaotati Vabadussõjas osalenutele, nii tekkis üle 30 000 uue asunikutalu. Mõneti suuremad ja jõukamad olid põlistalud, mille olid omanikud 19. sajandil pärisorjusest vabanenuna mõisnike käest välja ostnud. 1929. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli siis Eestis üle 130 000 talu, millest ligi pooled olid põlistalud (toonases terminoloogias „täistalundid“). 20 000 talu kuulusid riigile, kuid olid rentnike käsutuses.

Eraomanikele kuulunud mõisaid Eesti Vabariigis eriti ei olnud, küll aga leidus riigimõisaid, kus paiknesid uurimis- ja aretustöid viljelenud asutused (näiteks Jõgeva Sordikasvandus). Ka suurtalusid oli Eestis vähe – 5 protsendil taludest oli maad üle 50 hektari, domineerisid 10–20hektarised talud.

Valdava osa talutööst tegid talu­omanikud oma perekonnaga, palga­töölisi oli taludes elavatest inimestest kõigest 12 protsenti. Osas taludest peeti suvel abilisi, nn suvilisi.

1935. aasta andmeil oli Eestis üle 200 000 hobuse, kuid nende seas olid taluhobuste kõrval ka linnahobused; üle 700 000 veise, kellest 400 000 lüpsi­lehma; 600 000 lammast ning ligikaudu 300 000 siga. Kõikide kodu­loomade toit kasvatati talus ja nende arvu piiras talu käsutuses olnud maa suurus: maa oli toona Eestis väga väärtuslik, millest oli pidevalt suur puudus.

Taludes oli elukorraldus traditsiooniline, seda toetas aegade jooksul kujunenud keskkond. Põlistalus oli terve hulk hooneid – peale elumaja hobusetall ja laut muudele loomadele. Mõnel pool olid kasutusel veel endisaegsed rehi­elamud, kus elumajaga sama katuse all oli vilja kuivatamiseks mõeldud rehealune. Seal hoiti ka vankreid-regesid ja suuremaid tööriistu.

Ehitusbuum külas

Uuemad elumajad paiknesid omaette, olid mugavad ja nägusad ning suuremate akende ja sageli verandaga. Peale lautade-tallide kuulus talukompleksi ait vilja hoidmiseks, mõnel pool ka rõivaait ja mesinduse või puuviljakasvatusega tegelevas talus ka mee- ja õunaait. Enamas­ti oli talul ka saun, mis paiknes elumajast eemal kaevu või veekogu läheduses. Ühtlasi oli talus sageli maa sisse ehitatud kelder, kus hoiti toidu­varusid, ning olenevalt pererahva harrastustest ka sepikoda või koht puutöö tegemiseks. Oluline oli see, et igal asjal oleks oma koht – hoolikas peremees ei hoidnud tavaliselt midagi lageda taeva all: hein oli küünis või lakas ja kütte­materjal kuuris.

Kui talu maal ei olnud allikat, tuli kindlasti rajada kaev – vett oli tarvis nii pere kui ka loomade tarvis, muidugi ka sauna jaoks.

Sõjaeelseil aastail ehitati Eestis palju, hoonestamist ootasid ju kõik Vabadussõjas võidelnute värskelt rajatud asuniku­talud, mille juures abistas ka riik. Ehitatavad hooned olid valdavas osas lihtsad puitmajad, katused olid tavaliselt puidust, roost või õlgedest. Suur osa Eesti traditsioonilistest maaelamutest, mis maal veel tänapäevalgi näha on, pärinebki sellest ajast. Üldjuhul ei olnud 20. sajandi 20.–30. aastail maal veel elektrivalgust, vaid elu käis petrooleumilampide valgel.

Vett toodi õuest vinnaga või kooguga kaevust ja WC asemel oli pisike majake sirelipõõsa taga. Ihu hariti saunas. Mõeldi ka vaimu harimisele: tihti oli talutoas raamaturiiul ja käis ajaleht. Paljud talumehed huvitusid maailma­poliitikast, aga hangiti ka teadmisi, et igapäevaelu mõistlikumalt korraldada. Mõnesse talusse jõudis ka raadio.

Maal söödi palju

Maaperede tarbimist uuriti juba Eesti Vabariigi ajal, vaadeldes erineva suurusega talusid. Osutub, et toidutarbimine talu jõukusest kuigivõrd ei olenenud. Mehe aastane toidukulu oli väiketalus 136 krooni ja suurtalus 146 krooni. Toidu­kogused olid üsna suured – tehti ju rasket kehalist tööd. Nädalas kulus mehe peale 2,9 kg rukki- ja 1,4 kg nisujahu, 8,5 kg kartuleid, 1,7 kg liha, 0,3 kg kala, 0,1 kg võid, 2 muna ja 6 liitrit piima, lisaks tangu, herneid ja ka pisut mett. Väiketalus joodi rohkem piima, kuid kasutati natuke vähem võid.

Uuriti ka mitte-toidu kulutusi. Siin oli suur- ja väiketalu liikmete kulutuste erinevus suurem. Väiketalu peremees (tänapäevases arvestuses esime­ne leibkonnaliige, kelle arvele kantakse ka leibkonna ühiskulutused) kulutas aastas 128, suurtalu peremees 216 krooni. Rõivaste ja jalatsite peale kulutati vasta­valt 41 + 13 ja 53 + 16 krooni, lõbustuste ja maiustuste kulu oli ühtviisi 5 krooni, kirjandusele vastavalt 3 ja 4 krooni ning sõitudele (reisimisele) 6 ja 7 krooni.

Tähelepanuväärne erinevus oli haridusele tehtud kulutustes – väike­talus kulus ainult 6 ja suurtalus 18 krooni. Teine suur kuluerinevus oli arsti ja rohtude puhul – vastavalt 4 ja 10 krooni.

Sõidukite hulk suurenes maal aastail 1925–1935 märkimisväärselt: sõidu­autode arv kasvas 2,7 korda ja jõudis 260ni; veoautode arv kasvas 4 korda, ulatudes 330ni; mootorrataste arv suurenes 5 korda, jõudes 345ni; ning jalgrataste arv küündis ligi 70 000ni.

Improviseeritud välikohvik Tallinna turul.   Foto: Oskar Viikholm / Rahvusarhiivi Filmiarhiiv
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555