Juminda tragöödia

1941. aasta augustis alustab rohkem kui paarisajast laevast koosnev karavan Tallinnast meeleheitlikku teekonda Kroonlinna poole. Punaarmee sõdurid ja Balti laevastiku mereväelased, Eesti NSV juhtkond ja kommunistliku partei ladvik püüavad täistuubitud alustel põgeneda pealetungiva Saksa armee eest. Merel ootavad laevu Saksa ja Soome miiniväljad, torpeedokaatrid ja pommilennukid. Algab maailma ajaloo üks ohvrirohkeim merelahing.

„Meie Ju 88-d pressivad üle tiheda pilvemere Soome lahe kohal Revali poole. Me lendame üle ühe räsitud nõukogude auriku, mis keeras kiilu üles ja hakkas vajuma, nii et vaid vöör veest välja ulatub. Lendame laia kaarega lähemale. Üks-kaks suurt laeva vähemalt 3000–4000 brutotonni, tagapool veel viis või kuus väiksemat,“ täristab Saksa rindekorrespondent oma kirjutusmasinal nagu kuulipildujaga.

Ta võtab uue rea ja jätkab reibast reportaaži põrgus alanud uuest tööpäevast: „Nad on meid märganud ja alustavad ägedat haakide tegemist. Õhutõrje tuli välgatab. Nii nagu eile, sööstavad punased ja smaragdrohelised valgusmürsud kabiinist mööda. Tulepilved tantsivad ümber meie masinate. Kuid me lendame segama­tult edasi, et leida parimat rünnaku­positsiooni. Lennukipiloot, leitnant B., lendab otsejoones kõige suurema transpordilaeva poole. Juba ragisevad meie MG vihud laeva tekkidele ja konstruktsioonidele. Pommid välja, sekundid ootamist ja otselöök ahtrisse!“

Sanitar Olga Pugina mäletab madallennul kihutanud Saksa lenduri nägu elu lõpuni. „Ma näen pilooti, ta naerab! Lendab madalalt ja naerab. Ja tema järel tulevad teised lennukid ja viskavad oma pommid.“

Olga silme all on just uputatud kaks punase ristiga tähistatud laeva, mis olid täis haavatuid ja tsiviliste. Hiljem selgub, et nende seas on ka tema enda onu koos naise ja kahe tütrega. Veel palju aastaid pärast sõda ei suuda Olga Pugina merelaineid vaadata, sest neis viirastuvad talle 7aastane Valentina ja 14aastane Nina.

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Nüüd saab laev, millel Olga ise sõidab, pommitabamuse ja hakkab kiiresti vajuma. Sanitar näeb, kuidas vaevu liikumisvõimelised haavatud punaarmeelased, tema hoolealused, hiivavad end trümmist välja ja veerevad üle parda vette. Ta ei suuda neid aidata ning võtab püstoli, mille komandör on talle mõne päeva eest igaks juhuks andnud. Ta tahab end maha lasta. Üks madrus rabab naisel relva käest ja kamandab: „Võta saapad jalast, kuub seljast ja püksid jalast ja hüppa vette! Ja hüppa laevast võimalikult kaugele!“

Olga teebki masinlikult, nagu kästud. Sinine vesi lööb üle pea kokku. Pinnale tulles meenub Olgalegi tema isa, kes lapsepõlves õpetas: kui sa ujud soolases merevees, siis ei tohi seda kunagi juua! Olga maitseb keeleotsaga vett: on tõesti soolane, ei tohi juua. Peab isa sõna kuulama ja vastu pidama!

Ta korjatakse peagi ühe laeva peale ning madrused viskavad poolalasti naisele kolmemeetrise sinise kanga enda katmiseks. Poole tunni pärast läheb ka see laev põhja. Olga satub koos kangaga uuesti merre. Riidetükk kulub marjaks ära: koos madrustega käristatakse see sidemeteks ning nende abil seotakse laua­juppidest kokku parv, millel leiab koha ka Olga.

Loe ohvriterohkest Juminda miinilahingust lähemalt jaanuarikuu Imelisest Ajaloost.

Tallinnast Kroonlinna suunduvatesse konvoidesse kuulus umbes paarsada laeva.   Foto: Rahvusarhiivi Filmiarhiiv
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555