Põhjamaades joodi, nii et maa must

19. sajandil oli kärakas odav ja tööliste olukord masendav. Viletsa eluolu tõttu hakkas Põhjamaades levima joomarlus, mis hävitas mehi ning lõhkus peresid. Võimud pidid hakkama karmimat alkoholipoliitikat rakendama.

Ludvig Nielsen, abikaasa ja kolme lapse isa, töötas 1789. aastal Altona linnas kuninglikus rahapajas Den Kongelige Mønt – ühes Põhjamaade esimestest suurtehastest. Hamburgi naabruses asunud Altona kuulus toona Taanile.

Ludvig Nielsen veetis iga päev 16–18 tundi münte vermides. Ta oli uue sotsiaalse klassi – töölisklassi – üks esimesi esindajaid. See klass koosnes peamiselt maameestest, kes olid parema elu otsinguil linnadesse kolinud. Linnas tuli neil elada masendavates tingimustes ja töötada tehastes, kus töö nõudis sama suurt kehalist pingutust nagu maaharimine, kuid oli sageli tunduvalt ohtlikum.

Seda sai Ludvig Nielsen ise oma nahal tunda. Ta töötas mündipressiga, millel oli horisontaalselt pöörlev massiivsete kerajate raskustega ristlatt. Ühel 1789. aasta jaanuaripäeval kulges tööpäev temale väga halvasti.

„Ma sain õnnetuseks pressiga tabamuse, nii et mu pea peaaegu purunes,“ rääkis Ludvig Nielsen hiljem.

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Keegi ei registreerinud, kas õnnetus juhtus alkoholijoobe tõttu, kuid on üsna selge, et lõputut tööpäeva mündipressi ääres oli kaine peaga raske taluda.

Linna tehastes vigastasid või tapsid masinad töölisi iga päev. Ohutusreeglitele ei olnud veel keegi mõelnud. Sellel oli suur seos alkoholiga.

Inimesed oli varem harjunud tarvitama lahjat õlut, kuid nüüd oli saadaval põletatud viin, mis oli odav, kuid palju kangem. Lisaks oli turule tulnud uus ja kange Baieri õlu, mis muutus 19. sajandi lõpul tööliste hulgas populaarseks. Alkohol levis kogu ühiskonnas.

Nii linnades kui ka maal said kange alkohol ja õlu igapäevaelu tunnustatud osaks. Norras ja ka ülejäänud Skandinaavias oli tavaline, et teenijatele maksti osa nende palgast alkoholis.

Päeva jooksul valati neile mitu väikest klaasi napsu, millel olid koguni spetsiaalsed nimetused: hommikutilk hommikusöögiks, söögiisusupp lõunapruukostiks, knorrel õhtusöögiks ja unerohi enne uneaega. Juhuks, kui uni ikka ei tule, seisis voodi kõrval napsupudel.

Jooma hakati juba varahommikul, sest linna kõrtsid avati kell 4 hommikul, et töölised jõuaksid neist ikka läbi astuda ja enne tööleminekut pisut peaparandust võtta. Hommikul pakuti spetsiaalse einena piimatodi ehk kuuma kooritud piimaga segatud alkohoolset jooki. Alkohol oli odavam kui leib ning andis ka rohkem kaloreid.

Loe maikuu Imelisest Ajaloost lähemalt Põhjamaid tabanud joomiskatkust ja sellest, kuidas sellest pahest lahti saadi.

1922. aastal küsiti Rootsi rahvalt riigi esimesel referendumil, kas alkohoolsete jookide müük tuleks täielikult keelata. Agitatsiooniplakatil on tekst: "Palgapäeva õhtu. Hääleta jah!" Ettepanek kukkus napilt läbi.   Foto: Wikimedia Commons
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555