Söelaevakapten kaardistas maailma

James Cooki oskused kaptenina ja navigaatorina võimaldasid tal teha lamedapõhjaliste söelaevadega kolm tiiru ümber maakera. Kunagi varem polnud ükski meremees läbinud nii pikka vahemaad, olles kogu aeg oma asukohaga täpselt kursis. Merel hoidis ta laevas korda piitsaga ja meremeeste tervise eest hoolitses hapukapsaga. Oma aja suurima kapteni õnn pöördus siis, kui ta lasi end Hawaiil jumalana kummardada.

Kui kapten Cooki laevad sisenesid 1779. aastal troopilise Hawaii saare lahte, ei jõudnud meeskond ära imestada, kui külalislahke vastuvõtu saareelanikud neile korraldasid.

„Ma ei ole oma reisidel kusagil näinud nii palju inimesi ühte kohta kogunenuna. Peale nende, kes istusid kanuudes, oli ka rand inimestest tulvil ning sajad ujusid laevade ümber ja vesi kihises, just nagu oleks seal kalaparv,“ kirjutas kapten logiraamatusse.

Kanuudest ronisid pärismaalased köisi mööda laeva pardale. Vanem, läikvel silmadega mees kinkis kapten Cookile sea ja kaks kookospähklit ning hakkas siis teda punasesse kangasse mähkima. Seejärel võttis mees kaptenil käest kinni ja juhtis ta paati, mis sõudis kaldale.

Kui Cook rannale astus, viskusid inimesed, kes rannikul seisid, põlvili ja sirutasid käed üles. Kapten Cook pandi istuma altarilaadsele troonile, millest mõlemal pool seisid jumalatesarnased puidust tootemisambad, ning tema silme all ohverdati siga.

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Kapten oli sellisest asjade käigust üsna jahmunud ning see peegeldub ka tema poolt sama päeva õhtul logiraamatusse tehtud sissekannetes. Pärast seda ei ole logiraamatus enam ühtegi kannet ei Hawaiilt ega kusagilt mujalt. Ajaloolased arvavad, et saareelanikud pidasid Cooki tõenäoliselt viljakusjumalaks Lonoks. Kapten laskis neil seda uskuda, kuid see osutus saatuslikuks veaks. Hawaii saare Kealakekua laht, kuhu James Cook oma kolmandal suurel maadeavastusretkel jõudis, jäi kuulsa meresõitja viimaseks peatuspaigaks.

15 aastat varem, 1764. aastal, valis Briti teaduste akadeemia ehk Royal Society James Cooki välja ühe ülitähtsa teadusprojekti jaoks. Tal tuli vaadelda Veenuse üleminekut Päikesest, mis on harvaesinev astronoomiline sündmus.

Veenuse üleminekul päikesekettast pidi Cook tegema mõõtmisi nii, et teadlased saaksid määrata Maa ja Päikese vahelise kauguse. Veidi aega enne seda, 1761. aastal, oli neil samuti olnud võimalus seda nähtust vaadelda, kuid midagi läks mõõtmistöödel valesti ja tulemused olid ebatäpsed. Toona tehti vaatlusi nimelt liiga lähedastes geograafilistes asukohtades, mistõttu andmeid ei olnud võimalik kauguse arvutamiseks kasutada. Õnneks kordus sündmus üsna pea ehk juba 1769. aastal – see oli toonaste teadlaste elu viimane šanss. Seekord teati, et Veenuse üleminekut Päikesest tuleb maakeralt vaadelda mitmest kohast, muu hulgas Vaikse ookeani lõunaosast.

Ekspeditsioonil oli ka salajane eesmärk. Britid tahtsid leida Terra Australis Incognitat – müütilist mandrit, mida antiikaja astronoom ja geograaf Klaudios Ptolemaios oli kirjeldanud oma teoses „Geographica“. Briti teadlased kujutasid oma vaimusilmas ette, et see lõunas asuv oletatav manner on kõigist suurim ja ulatub kindlasti India ookeanist Lõuna-Ameerika Hoorni neemeni. Seal arvati elavat üle 50 miljoni elaniku. Britid rehkendasid, et kui nad avastavad mandri esimesena, siis avanevad neile ennenägematud poliitilised, sõjalised ja majanduslikud võimalused ning monopoolsed kaubateed.

Innukad seiklejad olid juba sajandeid püüdnud Terra Australia Incognitat lõuna­laiuskraadidelt leida. Enamik neist polnud aga teinud seda süsteemselt ning sestap oli maakera lõunapoolkera ja Vaikne ookean veel suuresti tundmatu ning läbi uurimata ala.

Lõunamerele suunduva teadusliku ekspeditsiooni juht pidi olema meisterlik navigaator ja omama sõjaväelist kogemust, sest suurtel meredel ja kaugetel saartel varitsesid piraadid ja vaenulikud pärismaalased. Kuningliku Mereväe ja Royal Society läbirääkimistel eelistas teadus­ühing üht teist kandidaati, kuid lõpuks langes valik 38aastasele kapten James Cookile.

Mereväelasena oli James Cook kogenud meresõitja ja ta oli juba kaardistanud suurema osa Ameerika mandri põhja­rannikust ning samuti sealsed jõed. Nende seas oli tol ajal tundmatu Põhja-Ameerika Saint Lawrence’i jõgi, mille äärde rajati hiljem Québeci linn. Cook osales ka Põhja-Ameerikas lahingutegevuses, kui Inglismaa ja Prantsusmaa pidasid üleilmse võimu pärast maha seitsmeaastase sõja.

Kõiki üllatas, et vastse ekspeditsioonijuhi esimene tegu oli tellida Whitbyst söelaev. Teised maade­avastajad tavatsesid reisile minna mõne mereväe kauni fregatiga, kuid Cook valis rohmaka söelaeva. Kivisöe vedamiseks kasutatud laev ei istunud nii sügaval vees kui teised suured laevad; laeva põhi oli lame ja see­pärast sai alusega sõita rannikulähedastes vetes, ilma et pidanuks kartma karile või madalikule põrutamist. Kõige olulisemaks pidas kapten seda, et ta tundis söelaeva läbi ja lõhki. Söelaev oli olnud tema koduks sestsaadik, kui ta vaesest perekonnast pärit noore mehena hakkas tööle Whitbyst sütt vedanud laevadel.

Loe Cooki reisidest lähemalt maikuu Imelisest Ajaloost!

James Cook Tahitil inimohverdust jälgimas.   Foto: Wikimedia Commons
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555