Laisas kehas terve vaim

Tänapäeva fitnessigurud oleksid šokeeritud, kui peaksid järgima mineviku iluideaale. Mitte väga ammu peeti kahvatut nahka ja rasvarulle jõukuse märgiks.

Kristlus sai 4. sajandil pKr Rooma impeeriumis riigiusuks ning mõistagi kaasnes sellega ka uus vaade rasvumisele. Kristlus jutlustas kasinust, ent kui vats rippus üle vöö, siis kõneles see aplusest, mis oli patt. Nii arvas Clairvaux’ Bernard, kes asutas 12. sajandil Prantsusmaal Clairvaux’s tsistertslaste kloostri. Askeetlik munk sõi päevas kõigest 300 grammi kuiva leiba.

Prantsusmaa kuninga Louis X ihuarst Henri de Mondeville nentis 14. sajandil, et kogu ühiskond on loodud lihaseliste ja päevitunud talupoegade, sõdurite ja meremeeste raske kehalise tööga.

Oma õpikus „Kirurgia“ (1306) vastandas Mondeville neile laisad inimesed, kelleks ta liigitas naised, eunuhhid, flegmaatikud ja naiselikud mehed. Sellesse rühma kuulusid tema meelest ka mungad, kes „suurema osa ajast veedavad varjus, elades vaikuses ja rahulikult“.

Ettekujutus õigest ja vooruslikust inimesest pidi taas muutuma – ja see muudatus tuli ootamatust kohast.

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.

Saksa usureformaator Martin Luther oli oma nooruspäevil sale. Paraku uskus ta, et korralik kõhutäis koos hea joogiga aitab vältida melanhooliat, mistõttu teoloog paisus vanemas eas tugevasti ülekaaluliseks. Veidi enne surma 1546. aastal nentis Luther talle omase huumoriga: „Varsti annan ma ühe paksu doktori vakladele järada.“

Lutheri arvates ei pruukinud ülekaal olla ilmtingimata halb. Ta eristas head rasva, mis olevat kindel ja tahke, halvast rasvast, mis vohab ja kobrutab. Lutheri rasvateooria levis Euroopas peagi laiemalt ja pani aluse uuele moele, milleks said kahvatud rasvavoldid.

Kui flaami maalikunstnik Peter Paul Rubens asetas 1635. aastal pintsli lõuendile, et maalida „Kolme graatsiat“, pidid maalile ilmuvad naised Rubensi enda sõnul kiirgama eluenergiat. Kolm kahvatunahalist naist maalis ta ümara, õrna ja nõtkena ning laiade lopsakate puusade ja reitega.

17. sajandi kodanlusele meeldis väga idee muretust trullakusest. Paksud kintsud ja suured kõhud jutustasid tärkavast jõukusest, mis pärines orja- ja vürtsikaubandusest.

Aasia kolooniatest saabusid ennekuulmatud toiduained, nagu pipar ja muskaatpähkel, ning nende kasutamine vajas kokaraamatuid. Neis trükitud retseptides olid aga au sees rohke õli, või ja suhkur. 18. sajandil levis lausa arvamus, et kui keegi on kõhn, siis on ta murest ära näritud.

Kui kätte jõudis teaduse võidukäigu aeg, ei jätnud see puudutamata ka inimeste kehakuju. Saksa ajaloolane Johann Winckelmann vaatles 1755. aastal Roomas antiikseid kujusid ja kiitis nende vorme: „Nende lamedad kõhud on just sellised, nagu need on ühel hea ööune ja hea seedimisega inimesel.“

19. sajandi arstiteadus kinnitas seost ülekaalulisuse ja tervisehädade vahel. Teadus soovitas saledust! See pani inimesed dieeti pidama.

Loe iluideaali uperpallidest lähemalt juunikuu Imelisest Ajaloost!

Peter Paul Rubensi maali „Kolm graatsiat“ ostis Hispaania kuningas Felipe IV. Tänapäeval on see välja pandud Madridis Prado muuseumis.  Foto: Peter Paul Rubens / Wikimedia Commons
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555