Põhjala saagades kondavad Eesti aladel hiiud ja koletised

Augusti teisel nädalal toimus Tartu ülikooli, Tallinna ülikooli ja Helsingi ülikooli koostöös rahvusvaheline saagakonverents, millest võttis osa 300 teadlast kogu maailmast. Viikingiaja uurijad peavad saagakonverentse iga kolme aasta tagant ning need on suurimad vanapõhja kirjanduse, keeleteaduse, ajaloo, arheoloogia ja folkloori foorumid.

Alexander Skarsgard "Põhjalases" Amlethina. PA Photo/Focus Features, LLC/Aidan Monaghan.   

Seekordne konverents oli juba kaheksateistkümnes, ent Eestis toimus see esimest korda. Selle pealkiri oli „Läänemere-äärsed saagad“. Imeline Teadus uuris Tartu ülikooli skandinavistika professorilt Daniel Sävborgilt, kuidas meie kanti vanapõhja kirjanduses kujutatakse, ja muudki viikingite kohta.

Kuidas ajaloolased viikingit defineerivad? Kas on nii, et see ei tähenda mitte niivõrd konkreetse piirkonna elanikku, vaid pigem ametit?

Viikingitele ja keskaja skandinaavlastele tähendas viiking sõdalast, õpetlaste kirjutisis pigem piraati; ilukirjanduses ja kangelas­poeesias mõnikord väga võimsat ja muljet avaldavat sõdalast. Tänapäeval kõigi viikingiaja skandinaavlaste viikingiteks kutsumine on anakronistlik. Paljud selle ajajärgu Põhjala mere­sõitjad olid rahulikud kaupmehed. See osa toonase Skandinaavia elanike suhtlusest teiste maade ja rahvastega on sama tähtis.

Imeline Ajalugu
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu keskel.
Per Daniel Sävborg.  Foto: KRISTJAN TEEDEMA

Kui täpne on see, kuidas viikingeid filmides ja telesarjades kujutatakse?

Rõivad, ehitised ja muu säärane on sageli täpsed. Näiteks filmi „Põhjalane“ („The Northman“, 2022) autorid tegid viikingiaja ekspertidega tihedat koostööd. Selle tulemusel on kõik materiaalne või väline kujutatud muljet avaldava täpsusega. Ka vanapõhja religiooni puudutav põhineb juhtivate teadlaste ekspertiisil ja kõige uuematel teadmistel. Samas aga see, kuidas inimesed käituvad, ei ole pop­kultuuris kujuteldavate viikingite puhul kunagi kuigi usutav, vaid põhineb pigem anakronistlikul ettekujutusel. Inimesi kujutatakse täna­päevastena, neil on tänapäevased väärtused, mured ja käitumismallid. Mittebinaarsed inime­sed, sõltumatud ja tugevad naised, sotsiaal­ne võrdsus jne – need on niisugused omadused, mis kirjeldavad paremini tänapäeva kui viikingiaja skandinaavlasi. See aga ei tähenda, et filmides näidatav oleks tingimata vale. Kunst kirjeldab alati ka aega, mil see loodi, ja filmid pole mõeldud koolide õppematerjaliks.

On jäänud mulje, et kui viikingeid sarjades-filmides kujutatakse, kipuvad nad peamiselt läände seilama, kas siis vanadesse Inglismaa kuningriikidesse, Frangi riiki, või Gröönimaale ja Ameerikassegi. Kas nad olid läände orienteeritud?

Ei, viikingiaja Põhjala elanikud, laiemas mõistes viikingid, seilasid sama palju itta kui läände. Nad reisisid tänapäeva Eestisse, Lätti, Venemaale, slaavlaste elualadele praeguses Poolas, Bütsantsi ja ka palju kauge­male islamimaailma. See on täiesti selge nii omaaegsete allikate – ruunikivide, Bütsantsist ja teistest maadest pärit ühestähenduste – kui ka arheoloogi­lise leiumaterjali põhjal. Põhjus, miks meile on jäänud mulje, et viikingid seilasid peamiselt läände, seisneb samuti allik­materjalis. Kõige põnevamad ja elavamad kirjel­dused viikingiajast, mis meil on, on vanad Islandi saagad, ning nende sisu on peamiselt seotud Islandi ja Norra viikingite tegemistega. Nemad olid päris kindlasti suuremalt jaolt orienteeritud läände ja lõunasse. Rootsi viikingid sõitsid aga peamiselt itta ning seda tegid ka paljud Norra ja Taani viikingid.

Kas eestlased olid viikingid? Saaremaa elanikke on „Heimskringlas“ (Põhjala kuningasaagade kogu) kirjeldatud viikingitena ning omaaegsete saarlaste ja Mandri-Eesti elanike kultuuriline erinevus oli kindlasti palju suurem kui praegu.

Eesti oli kindlasti osa viikingite maailmast. On märkimisväärne, et Norra kuningas Olav Tryggvason (elas u 963–1000 – toim) kasvas siin üles. Omaaegsetest allikatest on selge, et nii Eesti kui ka muud Läänemere rannikul asuvad paigad olid viikingiaja Põhjala elanikele olulised. Nagu neist lugeda võib, suutsid eestlased sageli põhja poolt saabunud röövretked edukalt tagasi lüüa, mis viitab sellele, et sõjaline kultuur ja kombestik oli siin sarnane sellega, mida me tihti viikingitele omaseks peame. Ometi kasutame terminit „viiking“ tavaliselt ainult skandinaavlaste kirjeldamiseks.

Millised on peamised teemad, mida Eesti ja eestlaste kohta saagadest ja ruunikividest leiab? Neis näikse Skandinaaviast ida pool Austrvegri ehk Idatee ümbruses elavat igasugused hiiud ja koletised. Mitte just kõige sõbralikum kant.

Tõepoolest, Eesti aladele on iseloomulikud koletislikud, ebamaised olevused. Üks tuntud näide on „Njálli saaga“, milles räägitakse võimsast sõdalasest ja seiklejast, kelle nimi on Thokel hak, ning tema suurimad seiklused toimusid just idas. Kõige tähtsam neist oli taplus Eestis ühe koletisega ja ta võitis selle.

Eesti ei olnud ainus, mis oli tavatult rikas koletiste, maagia ja üleloomulike juhtumiste poolest, sama kehtib näiteks Götalandi kohta tänapäeva Rootsis ning samuti Venemaa ja Gröönimaa kohta.

Sellistel kirjeldustel polnud ilmselt suurt pistmist tegeliku Eestiga, vaid pigem toonase inimese maailma nägemisega: mis on selle kese ja kus on äärealad. Inimene on ise alati maailma keskpunktis, kus teised inimesed ja sündmused on enamasti üsna tavalised, normaal­sed, kuid mida kaugemale perifeeriasse minna, seda rohkem koletisi ja imelikke, fantas­tilisi sündmusi ette tuleb. Skandinaavia poolsaarel pajatati ka Islandist kui deemonite ja koletiste elupaigast, kuna see oli kauge ääreala, ent islandlase arvates oli Island kõige kese ning seetõttu olid Eesti ja Gröönimaa täis koletisi ja üleloomulikke nähtusi.

Kui viikingid mööda Idateed ehk Austrvegri üle Laadoga järve ja Dnepri jõge mööda Bütsant­si sõitsid, siis see tähendab, et nad peatusid Põhja-Eesti rannikul oma varude täiendamiseks. Kas see oligi peamine viis, kuidas Skandinaavia viikingid ja siinsed inime­sed kokku puutusid?

On päris selge, et nii Eesti kui ka Kuramaa olid iseenesest skandinaavlastele olulised alad ning mitte ainult vahepeatustena teel Venemaale või Bütsantsi.

Kahe kuulsa Saaremaalt Salmest leitud laeva ehitus on dateeritud aega pisut enne viikingiaja algust. Mida arvate, mis nende meeskondadega juhtus ja kes nad olid? On kindlaks tehtud, et pardal olid mõned ülikud ja mõnel puhul on juletud seda leidu seostada isegi Eestis tapetud kuninga Ingvariga.

Lugu Rootsi kuningast Ingvarist, tema surmast võitluses eestlastega Saaremaa sõja­retkel ja matmisest mere äärde on pärit väga vanast allikast, skaldi (muinas­skandinaavia laulik-poeet – toim) poeemist „Ynglingatal“, mis on loodud umbes 900. aastal Norras.

Kui põlvnemist arvestada, pidi Ingvar surema umbes 700. aastal, mis sobib Salme leidudega päris hästi kokku. Kuna me teame paljusid juhtumeid, mille puhul suulise pärimuse sisu aja jooksul mitte ei täpsustata, vaid selles kirjeldatavad sündmused muutuvad ja muunduvad, siis ei saa me eeldada, et viikingi­aja norrakast poeet võis edasi anda täpset ja ajalooliselt korrektset infot Rootsist saabunud kuninga tegemiste kohta Eestis 200 aastat varem. 900. aastast pärit vanapõhja poeemis kirjeldatava ja Salme leidude vahel on selged sarnasused: suur rootslaste ja eestlaste vahel Saaremaal peetud lahing, kus sureb rootslaste juht, kelle tema kaaslased matavad siiski Lääne­mere äärde. Mina arvan, et seal on seos, ning sellele viitas ka üks Rootsi arheoloog konve­rentsi avakõnes.

Päris kindlasti ei saa me muidugi teada, kas üks surnutest Salme laevas võis olla Ingva­ri-nimeline, nagu ei saa me olla kindlad ka Norra skaldi jutu täpsuses. Ometi on üsna tõenäoline, et lugu Ingvari retkest Eestisse, mida 900. aasta poeem kirjeldab, põhineb mälestustel sündmusest, mille füüsilisi jälgi me Salme leidudes näeme.

Saagamuuseum Islandil. Foto Shutterstock.   

Mille üle konverentsil kõige tulisemad vaidlused olema saavad?

Pikka aega käisid vanapõhja uuringutes peamised lahingud selle küsimuse üle, kas vanapõhja kirjandus, nagu Islandi saagad, vahendas eeskätt tõelist Põhjala pärimust või oli neid fundamentaalselt mõjutanud kristlik kirjandus mandri-Euroopast. Kuid see vaidlus paistab nüüd läbi olevat – kõik on nõus, et mõlemad traditsioonid olid tähtsad. Tänapäeval on üks enam vaidlusi põhjustav küsimus see, mis puudutab suhteliselt hiljutiste allikate kasutamist, nagu näiteks 19. sajandil tehtud rahvaluule ülestähendused, viikingiaja ja vanapõhja kirjanduse tõlgendamisel.

Teine vastuoluline küsimus, mille üle konverentsil arutletakse, on Edda poeemide dateerimine („Vanem Edda“ on kogumik Skandinaavia eelkristlikku luulet, mida teatakse keskaegsete käsikirjade kaudu, „Noorem Edda“ on 13. sajandil koostatud ülevaade paganlikust Skandinaavia mütoloogiast – toim.). Need on anonüümsed ja neist jääb mulje, nagu need oleks väga vanad, ent viimasel paaril aastakümnel on levinud arvamus, et need ei saanud käsikirjadest väga palju vanemad olla. Nüüdsel konverentsil väidavad mitmed teadlased, et lingvistiliste ja meetrikaliste kriteeriumide uurimise abil on võimalik Edda poeemid täpselt dateerida, ja et need on üsna vanad, pärinedes paganlikust viikingiajast, olles antud üle sajandite suuliselt edasi üsna muutumatul kujul. Selle väite seavad teised õpetlased kindlasti kahtluse alla!

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Alo Lõhmus
Alo LõhmusToimetajaTel:
Kairi Kalmann
Kairi KalmannDisainerTel:
Piret Pihlak
Piret PihlakKeeletoimetajaTel:
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555