Vanu aardeid kirjeldades räägib Mauri Kiudsoo oma uues raamatus “Keskaja aarded Eestist” haarava loo keskaegsest Eestist ja meie maad tabanud hädadest.

Eesti mitmekülgse ja kohati karmi ajaloo tõttu on siinsel territooriumil müntimistegevuse arenedes hulganisti maha maetud ja unustatud varandusi, mis nüüd ajaloolastele otsimispinget pakuvad. Epideemiad, näljahädad, sõjad ja korduvad võimuvahetused panid kohalikud külaelanikud oma sääste kuivale maale, aga ka vee alla peitma; eriti hüppeliselt kasvas peidetud varanduste hulk Liivi sõja paiku 1558. aastal, mis ühtlasi tähistab keskaja lõppu.

Põhjused varanduse peitmiseks võisid olla nii majanduslikud (maapõu kui hoiupank), poliitilised (sõjahirm) kui ka kultuslikud (ohverdamine), millest keskajal oli levinuimaks motiiviks majanduslik. Igal juhul võib oletada, et maapõue jäänud varandus viitab selle omaniku surmale.

Muinasajaga võrreldes pole keskaegseid aardeid küll palju, aga need räägivad huvitava loo keskaegse Eesti elu-olu ja ühiskondlike pöördepunktide kohta. Raamatus räägitakse 1315. aasta Suurest Näljast, niinimetatud Kalasõjast (1367-1371), 1370ndatest aastates, Keskaja Suurest Depressioonist (1390-1470) ja keskaja loojangust 16. sajandi esimesel poolel.

Rohkem infot raamatu kohta saab siit.