Vabadussõja-aegsed sõjakirjasaatjad ei muutunud propagandistideks

Eesti ajalehtede sõjakirjasaatjad kajastasid Vabadussõja ajal sõjasündmusi võrdlemisi objektiivselt, hoidudes propagandisti ja vihaõhutaja rollist, kirjutab ajaloolane Toivo Kikkas ajakirjas Methis avaldatud artiklis.

© Päewaleht

ALO LÕHMUS

20. JUUNI 2024

Läänemaailmas sai sõjakirjasaatjate institutsioon alguse 19. ja 20. sajandi vahetusel ning esialgu oli reporteritel suhteliselt suur vabadus kajastada sõjasündmusi tõepäraselt. Esimese maailmasõjaga kaasnenud massiivse propagandasõja käigus muutusid aga näiteks Briti lehtede kirjasaatjad üha enam propagandistideks.

„Sõjakirjasaatjate ülesandena ei nähtud mitte rinde tegelikkuse, vaid oma poole sõjategevuse positiivset kajastamist. Seetõttu oli rangelt reglementeeritud nii see, mida rindereporteritel näha lasti, kui ka nähtu tõlgendamine,“ kirjutab Toivo Kikkas.

Noorel Eesti Vabariigil Vabadussõja ajal keskset propagandaasutust ei olnud ning riik tegeles propagandaga üpris minimaalselt. Ajakirjandus allutati sõjatsensuurile, mis pidi välistama rahvaväe juhtkonna pihta sihitud kriitika ning vältima liiga detailseid lahingukirjeldusi, mis võinuks sõjaväelasi ohtu seada. Ent riik ei üritanud tsensuuri tõttu infovälja tekkinud tühimikku täita omapoolsete kroonuoptimistlike sõnumitega.

Lehtede sõjakirjasaatjad ehk rindekorrespondendid alustasid tegevust juba Vabadussõja esimestel kuudel. Nagu Läänes, nii asusid ka meil sõjasündmusi kajastama mitmed kirjanikud: Henrik Visnapuu, August Gailit, Richard Roht, Karl August Hindrey.

Sõjakirjasaatja institutsiooni muudeti ametlikuks kindralstaaabi ülema polkovnik Jaan Sootsi määrusega 1919. aasta 23. märtsist. See määras kindlaks, mitu sõjakirjasaatjat oli igal väljaandel õigus sõjaväljale saata, ja andis neile loa liikuda rindel diviisi ja polgu staapidesse. Seega allutati sõjakirjasaatjate tegevus rahvaväe rangele kontrollile ning see, kui palju ja millist infot nad said, sõltus staabiohvitseridest ja neilt saadud loast liikuda edasi rindeväeosadeni.

Teisalt soovis Soots nähtavasti tagada, et sõjasündmustest kirjutaksid vaid need ajakirjanikud, kes on reaalselt rindel käinud, mitte tagalas kuulujutte kuulnud.

Sõjakirjasaatjate kirjutisi analüüsides jõudis Toivo Kikkas järeledusele, et üldiselt vastasid nende kajastused eesliinil toimuvast tegelikkusele.

Veelgi enam, sõjakirjasaatjad hoidusid venevastase viha õhutamisest ja vaenlase kuvandi loomisest, kirjeldades ka Punaarmee tegevust liigsete emotsioonideta. Kui Landeswehri sõja ajal tabas Eesti ühiskonda sakslaste-vastane vihahüsteeria ning mitmed tagala lehemehed kutsusid üles vägivallale sakslaste kallal, siis rinde kirjasaatjad suutsid säilitada suhtelise neutraalsuse.

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress