Landeswehri võitnud Eesti väeosad ei saanud 1919. aasta suvel pikalt puhata. Juba juuli keskel tuli minna sõdima Pihkvamaale, et abistada vene valgeid. Punavägi püüdis Pihkvat tagasi vallutada, Eesti huvides oli aga hoida Punaarmee Eesti piiridest kaugemal. Paraku keskendusid vene valged omavahelistele tülidele ning Eesti sõdurid ei soovinud rohkem nende heaks sõdida.

Juunis olid vene valgete väed Stanisław Bułak-Bałahhovitši juhtimisel surunud punaväe Pihkvast 20–30 kilomeetri kaugu­sele, kuid vahepeal oli punaste 7. armee lõunagruppi tugevdatud. Juba 5. juulil oli 10. kütidiviisi käsutuses Pihkva piirkonnas 7725 tääki ja mõõka, 146 kuulipildujat, 30 suurtükki, üks soomusrong ja 4 lennukit.

8. juulil algaski punaväe pealetung ning kõige tugevamat survet avaldas see Pihkva–Porhovi raudtee suunal ja selle ümbruses. Kagust tungis peale ka eesti kütibrigaad. Punaväed jõudsid Pihkva lähedale Tšerjohha ja Kebi jõele.

Bułak-Bałahhovitši 4. kütidiviisi vägedel ja neile toetuseks jäänud Eesti üksustel (5. jalaväepolgu ja 7. polgu osadel, Scoutspataljonil ja Sakala partisanide pataljonil, u 1400 tääki ja mõõka, ning ühel soomus­rongil) muutus kaitsmine üle jõu käivaks. Vene valged olid halvasti varustatud ja relvastatud, näiteks leidus palju paljasjalgseid. 2. diviisile saadeti juuli keskel juurde 6. jalaväepolk ja Soomusrongide divisjoni jõud: kaks soomusrongi, Kuperjanovi partisanid, Kalevlaste Malev ja divisjoni tagavarapataljon ning mitu suur­tükipatareid.