Vaenuõhutamine, valimispettused, vägivald ja mõrvad – neid meetodeid kasutasid valged rassistid 1898. aastal Põhja-Carolina suurimas linnas Wilmingtonis võimu üle võtmiseks. Tapeti 60 mustanahalist ja sajad põgenesid metsa, kui valged panid toime USA ajaloo seni ainsa vägivaldse võimuhaaramise.

Ühel 1898. aasta märtsikuu kevadpäeval kohtusid kaks mõjukat meest Ameerika Ühendriikide Põhja-Carolina lõunaosariigi New Berni linna luksuslikus Chatawka hotellis. Josephus Daniels oli ajalehe The News & Observeri toimetaja ja publitsist. See leht oli osariigi loetuim ja ka demokraatide tähtsaim häälekandja, mis nuttis taga orjapidamist ja unistas minimaalsest keskvõimust.

Furni­fold Simmons oli demokraatide esimees Põhja-­Carolinas. Ta oli viimaseil aastail vastikusega märganud, et valge mehe võimupositsiooni oli hakanud ähvardama kasvav mustanahaliste keskklass, keda toetas vabariiklaste ja populistide parteide poliitiline koalitsioon, keda nimetati fusionistideks ja kes said 1894. aasta vahevalimistel üllatava võidu. Sestsaadik olid mustanahalised omandanud üha rohkem õigusi ja konkureerisid isegi osariigi tähtsatele poliitilistele ametikohtadele.

Kusagil ei olnud mustanahaliste tärkav mõju nähtavam kui osariigi suurimas linnas Wilmingtonis. 1898. aastal olid Wilmingtoni 20 000 elanikust pisut rohkem kui pooled endised orjad. Mustanahaline rahvastik omas linna paljusid poode ja söögikohti ning andis välja isegi omaenda ajalehte The Daily Record. Linna kohal olid puhuma hakanud muutus­te tuuled ning seetõttu tunduski Danielsile ja Simmonsi­le, et nad nad peavad tegutsema. Sihiks võeti eelseisvad 8. novembri valimised.