Vallakirjutaja: „Ja minu najal vaid seisab see terve vald siin koos!“

Tsaariaegne vallakirjutaja polnud hall paberimäärija, vaid mõnel pool oli ta hoopis valla tähtsaim mees. Kogenud kirjutaja pani oma pilli järgi tantsima nii vallavolikogu kui ka -kohtu. Sel moel võis ta lohakil valla õitsengule viia, ent võis ka usaldust kuritarvitada.

© Eesti Rahva Muuseum / Rahvusarhiiv

KERSTI LUST JA TÕNIS TÜRNA

1. OKTOOBER 2021

Omavalitsused vabanesid mõisa võimu alt 1866. aastal kehtima hakanud valla­seadusega. Selle järgi pidanuks valla tähtsaima mehe tiitel kuuluma vallavanemale, ent tegelikkuses võis esialgu võtmerolli etendada hoopiski volikogu valitav vallakirjutaja. Tolle­aegsed inimesed nimetasid kirju­tajat tema hariduse, asja- ja seaduse­tundmise tõttu nii mõnigi kord kogukonna „esimeseks meheks“. 

Selline olukord iseloomustas pigem Lõuna-Eestit, kuna mahajäänud Põhja-Eestis oli reformi järel esimesed paarkümmend aastat kombeks, et kirjutaja ametit pidasid naeruväärse palga eest kohakaasluse alusel vallakoolmeistrid.

Tartu- ja Viljandimaal teenis kirjutaja enamasti mitu korda suuremat palka kui vallavanem; vahe oli mõnest korrast mitmeteistkümne korrani. Kui mitu valda valisid ametisse ühe ja sama kirjutaja, võis tema sissetulek ulatuda sadadesse rubladesse ja ta sai palgata omale abid. 

Tule minevikku!

Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.

LOGI SISSE kui juba tellid!

Ajakiri + digi

Paberajakiri + kõik lood mobiilis/arvutis

Digi

Kõik lood mobiilis/arvutis

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Loo uus kasutaja!

Täida allolev vorm registreerumiseks

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress