Tsaariaegne vallakirjutaja polnud hall paberimäärija, vaid mõnel pool oli ta hoopis valla tähtsaim mees. Kogenud kirjutaja pani oma pilli järgi tantsima nii vallavolikogu kui ka -kohtu. Sel moel võis ta lohakil valla õitsengule viia, ent võis ka usaldust kuritarvitada.
© Eesti Rahva Muuseum / Rahvusarhiiv
KERSTI LUST JA TÕNIS TÜRNA
1. OKTOOBER 2021
Omavalitsused vabanesid mõisa võimu alt 1866. aastal kehtima hakanud vallaseadusega. Selle järgi pidanuks valla tähtsaima mehe tiitel kuuluma vallavanemale, ent tegelikkuses võis esialgu võtmerolli etendada hoopiski volikogu valitav vallakirjutaja. Tolleaegsed inimesed nimetasid kirjutajat tema hariduse, asja- ja seadusetundmise tõttu nii mõnigi kord kogukonna „esimeseks meheks“.
Selline olukord iseloomustas pigem Lõuna-Eestit, kuna mahajäänud Põhja-Eestis oli reformi järel esimesed paarkümmend aastat kombeks, et kirjutaja ametit pidasid naeruväärse palga eest kohakaasluse alusel vallakoolmeistrid.
Tartu- ja Viljandimaal teenis kirjutaja enamasti mitu korda suuremat palka kui vallavanem; vahe oli mõnest korrast mitmeteistkümne korrani. Kui mitu valda valisid ametisse ühe ja sama kirjutaja, võis tema sissetulek ulatuda sadadesse rubladesse ja ta sai palgata omale abid.
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud