Eesti-aegse linnainimese ideaalkodu pidi näima igas mõttes uudne ja vaba ajaloolistest eeskujudest. Sel ajal juurdus mitu kodukujunduse põhimõtet, mis on tänaseni au sees.
Riigi Tööstuskooli õpilased moodsa joonega tugitoole valmistamas. © Rahvusarhiivi filmiarhiiv
TRIIN OJARI
05. VEEBRUAR 2021
Kahe maailmasõja vaheline aeg oli eestlaste koduideaali kujunemisel murranguline. Selle põhjuseks olid 20. sajandi alul plahvatusliku kiirusega kohale jõudnud tööstusajastu ilmingud, nagu linnastumine ja massikommunikatsioon.
Eesti riigi iseseisvumine ühtis ajalises plaanis modernistliku arhitektuuri tulekuga Lääne-Euroopas. Kui eestlaste traditsiooniline eluase maal ehk talu püsis aastasadu enam-vähem muutumatuna, siis möödunud sajandi alguses toimus linnas mõnekümne aastaga elukorralduslik revolutsioon – moodne kodu peegeldas kiiresti muutunud väärtushinnanguid kõige ehedamal moel.
Eestlane oli hiline linnastuja: 1934. aasta rahvaloenduse andmete põhjal elas linnas 31% inimestest (ja 86% neist olid eestlased). Linna kolimine tähendas palgatööd, üürimaju, väikekortereid, hügieeni paranemist, naiste emantsipatsiooni algust, eluruumides otstarbekuse taganõudmist ning standardmööblit ja kodutehnikat.
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud