Kahe maailmasõja vaheline aeg oli eestlaste koduideaali kujunemisel murranguline. Selle põhjuseks olid 20. sajandi alul plahvatusliku kiirusega kohale jõudnud tööstusajastu ilmingud, nagu linnastumine ja massikommunikatsioon.

Eesti riigi iseseisvumine ühtis ajalises plaanis modernistliku arhitektuuri tulekuga Lääne-Euroopas. Kui eestlaste traditsiooniline eluase maal ehk talu püsis aastasadu enam-vähem muutu­matuna, siis möödunud sajandi alguses toimus linnas mõnekümne aastaga elukorralduslik revolutsioon – moodne kodu peegeldas kiiresti muutunud väärtus­hinnanguid kõige ehedamal moel.

Eestlane oli hiline linnastuja: 1934. aasta rahvaloenduse andmete põhjal elas linnas 31% inimestest (ja 86% neist olid eestlased). Linna kolimine tähendas palgatööd, üürimaju, väikekortereid, hügieeni paranemist, naiste emantsipatsiooni algust, elu­ruumides ots­tarbekuse taganõudmist ning standardmööblit ja kodutehnikat.