Kahel sakslasest vennal Jacob ja Wilhelm Grimmil ei olnud mingit soovi võita laste südameid. Nad uurisid keelt ja folkloori ning olid aastatega kogunud põlvest põlve suusõnal edasi antud lugusid ainult ühe eesmärgiga: säilitada Saksa rahvapärimust.

1812. aastal andsid nad välja oma muinasjutukogumiku esimese versiooni ning see polnud sugugi kerge lugemine. Tekst oli kirjutatud kuivas akadeemilises keeles ning hõlmas pikka eessõna ja hulganisti joonealuseid märkusi.

Akadeemilistes ringkondades võeti raamat vastu halvakspanuga, kuid vendade suureks üllatuseks märkas teost lai lugejaskond ja see muutus hämmastavalt populaarseks iseäranis laste hulgas.