Venemaa 46aastane keisrinna Aleksandra Fjodorovna äratati 1918. aasta 17. juuli öösel kella 2 paiku unest. Jahmununa avas ta silmad ning nägi voodi ees oma ihuarsti Botkinit. Mees andis vangistatud tsaari­perekonnale edasi bolševike sõnumi: nad peavad valmistuma evakuatsiooniks.

Troonilt tõugatud keiser Nikolai II, keisrinna Aleksandra ja nende viis last ning teenijad olid juba 78 päeva elanud vangistuses. Nad viibisid Uuralitest itta jäävas Jekaterinburgi linnas ühes tühjas häärberis. Riigis möllas kodusõda, mida pidasid ühelt poolt bolševikud ehk punased ning teisel poolt valged, kelle seas leidus nii tsaari troonile ennistamist pooldanud monarhiste kui ka demokraatidest vabariiklasi.

Vangivalvurite uus komandör Jurovski ei lubanud kellelgi tsaariperega rääkida, nii et nad ei teadnud riigis toimuvast peaaegu midagi. Välismaailmast isoleerituna oli sügavalt religioosne Aleksandra pühendunud igapäevastele palvetele. Kõrgemad jõud ei paistnud sekkumisega sugugi kiirustavat.