Ühel 10. sajandi suvepäeval lahkus Islandi viiking Gunnar vastumeeli oma pikkmajast saare edelaosas Hlidarende talus.

Suvisel iga-aastasel rahvakoosolekul althing’il oli Gunnar määratud pagulusse. Karistus oli määratud kaasalöömise eest mitmes verises perevaenus. Nüüd pidi ta ruttu saarelt põgenema, sest muidu saanuks ta lindprii staatuse, mis andnuks tema vaenlastele vaba voli ta karistust pelgamata maha lüüa.

Islandlasele oli lahkumine kodutalust peaaegu nagu surmanuhtlus. Ometigi hüppas ta alistunult hobuse selga ja ratsutas koos oma vennaga Marki jõe poole, kus neid ootas pikklaev.