Abd ar-Rahman II tõusis maruvihaselt padjakuhjalt, millel ta oli oma palees parajasti lebasklenud. Emiir oli 22 aastat pea­linnast Córdobast valitsenud islamiriiki al-Ándalust ega olnud kunagi saanud niivõrd šokeerivaid uudiseid nagu need, mille tema vesiir ehk peaminister oli äsja talle edastanud.

Tollel 844. aasta oktoobripäeval teatasid maakuulajad, et uhke Sevilla linna olid kõigest nädalaga vallutanud metsikud uskmatud Põhja-Euroopa piraadid ehk majus (ar „tulekummardajad, paganad“ – toim), kes röövisid, vägistasid, tapsid ning panid maju põlema. Tusane Abd ar-Rahman kihutas oma poeetidest, muusikutest ja õpetlastest koosnenud õukonna saalist, tagus ärritunult patju ja rebis end habemest.

Emiir mõistis väga hästi, et kui tal ei õnnestu kiiresti kogu riigis vägesid koondada ja vasturünnakule minna, siis pühivad piraadid Sevilla täielikult maa pealt ja tõenäoliselt tulevad ka Córdobasse, mis asus Sevillast kõigest 120 kilomeetri kaugusel kirdes. Abd ar-Rahmanil oli juba niigi raskusi provintsides tegutsenud mässulistega.