Ühel 837. aasta suvepäeval jooksis iiri taluniku poeg Findan nii kiiresti mereranna poole, et talu sulased jõudsid talle vaevu järele. Tihedas udus nägi noor mees „draakonilaevu“, mis olid heitnud ankru Iirimaa idarannikul Leinsteri lähedal lahes. Nende laevade pardal olid nüüd tema õde ning paljud teised röövitud naised.

Selleks, et viikingid tema õde ära ei viiks, karjus Findan valjul häälel ja keerutas üles tõstetud käes rahakukrut, mille tema jõukas isa oli talle kaasa andnud. Findan ja kõik teised saareelanikud teadsid, et relvajõu poolest olid viikingid kõigist üle, aga nende nõrkus oli hõbe. Skandinaavia sõdalased olid varemgi saarel käinud ja sealt inimesi röövinud, et nende sugulastelt raha välja pressida.

Kahjuks polnud Findani vastas seisnud pikahabemelised viikingid vahetus­kaubast huvitatud. Lugenud raha­pungas olnud hõbeda üle, panid viikingid ka Finda­ni ahelaisse ning viisid ta ühele oma pikklaevadest.