Viimane mees Kuul kustutab tuled

Apollo 17 astronaudid püstitasid 1972. aastal Kuul arvutult rekordeid. USA president Richard Nixon õnnitles neid ülevoolavalt, kuid sisimas oli ta juba langetanud otsuse Kuu lennud aastakümneteks lõpetada.

© Stock Imagery/ Imageselect

ERIK WIED JA BUE KINDTER-NIELSEN

1. VEEBRUAR 2023

Astronaut Harrison Schmitti sõrmed surisesid ja tema käsivarred tundusid olevat just nagu kaks klopitud biifsteeki. Ta oli äsja lõpetanud 115 kilogrammi kuukivimite proovide laadimise kuumoodulile Challenger ning ees ootas Kuult lahkumine.

Hoolimata kurnatusest oli Schmitt õnnest joobnud. Tema silmis oli ameeriklaste kuues missioon Kuule olnud erakordselt edukas: koos oma kollee­gi Eugene Cernaniga oli Schmitt kogunud rohkem geoloogilist materjali kui ükski eelmine missioon. Nad olid ka püstitanud kuuautoga sõitmise rekordi, läbides sellega kokku ligi 36 kilomeetrit. Ühtlasi oli Schmitt esimene doktorikraadiga teadlane Kuul ja tegi seal mitu uuringut. Geoloogina ootas ta kannatamatult Maale tagasijõudmist, et alustada kaasavõetud proovide analüüsi.

Kui Schmitt juba kuumoodulis puhkas, seisis Cernan veel üksinda hallis kuu­tolmus. Kuigi sealne gravitatsioon oli kõigest kuuendik Maa omast, näis ta olevat pinna külge kui naelutatud. Lõpuks andis astronaut alla. Ta heitis lootusrikka pilgu ümbritsevale kivisele maastikule ja pomises siis inimkonna seni viimased sõnad Kuul: „Me lahkume Kuult, nagu tulime, ja naaseme, kui jumal tahab, rahus ja lootuses kogu inimkonnale.“

Õhkkond Maal oli muutunud

Möödunud aastal täitus 50 aastat ajast, mil Cernan oma jalajäljed kuutolmu jättis. Kui inimeste järgmine visiit Kuule millalgi üldse teostub, siis kulub selleni veel pikki aastaid. Parafraseerides astronaudi sõnu: tundub, et jumal ei paista inimese Kuule naasmist soovivat.

Kuu lendude katkemise eest lasub formaal­ne vastutus USA presidendil Richard Nixonil. Ta ei suhtunud ambitsioonikasse Apollo programmi, mille ta oli pärinud John F. Kennedylt, eriti soojalt.

Kuul maandumine oli olnud üks Kennedy suuri kirgi. 12. septembril 1962 oli Kennedy seisnud Houstonis Rice’i ülikoolis ja kuulutanud: „Me otsustame reisi­da Kuule ja teha paljusid asju mitte sellepärast, et need on lihtsad, vaid sellepärast, et need on keerulised.“

Tänu Ameerika Ühendriikide tööstuse, maksumaksja ja teadlaste tohututele pingutus­tele jõuti sellele eesmärgile ligilähedale president Kennedy järeltulija Lyndon B. Johnsoni ajal, kui mehitatud Apollo 8 tegi esimesed tiirud ümber Kuu. Kui 1969. aasta juulis laskus Apollo 11 Kuule ning Neil Armstrong ütles Kuu pinnale astudes oma kuulsad sõnad: „See on väike samm ühele inimesele, kuid hiiglaslik hüpe inimkonnale“, siis õnnitles teda telefoni teel juba president Richard Nixon.

Apollo 17 astronaudid hoiavad kuuautoga läbitud 35,7 kilomeetriga siiani Maa-välise autosõidu rekordit.

© National Archives, College Park

Nixon oli üsna meelitatud, et kosmosetriumfi sära temale langes. Isiklikult ta kuuprogrammist siiski suuremat ei hoolinud. See sai ilmselgeks, kui teiselt Kuu missioonilt naasnud Apollo 12 astro­naudid presidenti külastasid. Komandör Pete Conradi mulje kohaselt oli Nixoni huvipuudus nende saavutuste suhtes silma­torkav.

Pärast järgmist Apollo missiooni märkis Nixon: „Ma ei näe veel kuue Kuu-reisi korraldamisel mingit otstarvet.“

Avalikult oli president küll veel Apollo missioonide suur pooldaja, kuid tema nõunikele ja NASA töötajatele sai üha selgemaks, et ta pidas kuureise raha­raiskamiseks. Juba 1970. aastal eemaldas president ovaalsaalist näiteks kuulsa foto „Earthrise“ – foto Kuu horisondi tagant tõusvast Maast.

Kui 1971. aasta juulikuus alustati Kenne­dy-nimelises kosmosekeskuses neljanda kuumissiooniga Apollo 15, magas Nixon raketi stardi maha. Valge Maja väljastas hiljem siiski pressiteate, milles öeldi, et president olevat starti tähelepanelikult jälginud.

Eelarvet vähendati varjatult

Nixoni huvi kosmose vastu võis küll olla väike, kuid tipp-poliitikuna huvitasid teda väga ühiskonna meeleolud. Vietnami sõja ja suureneva tööpuuduse tõttu oli vali­jatel raske mõista, miks kulutas riik miljardeid dollareid kosmose­uuringuteks, samal ajal kui ameeriklased vaesuses virelesid ja võõrsil surid.

Samas ei soovinud ta minna ajalukku presidendina, kes kosmoseuuringutele kriipsu peale tõmbas. Ameeriklased olid ikka veel uhked kosmosevõidujooksus Nõukogude Liidu üle saavutatud võidu üle. Nixonile meeldis esineda sõnumiga, et Ameerika Ühendriigid säilitavad oma positsiooni maailma juhtiva kosmose­riigina. President Nixon väljendas oma seisukohta 1970. aasta märtsis peetud kõnes: „Meie lähenemine kosmosele peab olema kohkumatu, kuid samas tasakaalustatud.“

Kosmoseprogrammi tuli kärpida nii tähelepandamatult kui võimalik. Selle saavutamiseks pandi NASA riigi rahale konkureerima võrdsetel alustel riigi­aparaadi teiste harudega. See oli murranguline samm, sest alates 1962. aastast oli NASA-l olnud USA eelarveseaduses eristaatus.

NASA juht Thomas Paine oli kujutlenud, et Apollo 11 Kuule maandumise triumf teeb 1970. aastaist tormilise kosmose­ajastu, mil ehitatakse orbitaaljaam ja lennatakse Marsile. Läks siiski teisiti. Juba mõni päev pärast president Nixoni ametissepühitsemist 1969. aasta jaanuaris astus uus valitsus esimese sammu. NASA pidi kohe kindlaks määrama valdkonnad, kust nad saaksid oma eelarvet kärpida. Kuu aja pärast reageeris Thomas Paine kirjaga, milles ta ei tutvustanud kärpevõimalusi, vaid palus hoopis 189 miljonit dollarit lisaks, muu hulgas uue kosmosejaama ehitamiseks.

Kolm Apollo 17 astronauti püstitasid Kuu reisi ajal palju rekordeid, kuid ei saanud avalikkuses kunagi erilise tunnustuse osaliseks.

© NASA

Paine püüdis kosmosejaama ideed Nixonile meelepäraseks teha jutuga selle tähtsusest külmas sõjas: „Ükski vastutustundlik ja mõtlev inimene ei ole, niipalju kui mina tean, valmis nõustuma sellega, et USA loobub mehitatud kosmose­reisidest lihtsalt selleks, et lasta venelastel arendada ja uurida kosmost nii, nagu nemad heaks arvavad.“

NASA püüdis ka osutada paljudele teadus­saavutustele, mis olid Apollo programmi viljad. Näiteks paigutas Apollo 11 Kuule peeglid, mis tegid võimalikuks laserivalguse abil täpse vahemaa mõõtmise Maani. Mõõtmised on sestsaadik näidanud, et Kuu liigub Maast eemale 3,8 sentimeetri võrra aastas. Avastused Kuu moodustumise ajaloo, geoloogia ja kraatrite kohta täitsid teadusajakirju.

Nixoni administratsioon lükkas kõik NASA argumendid kõrvale. Ainuke, kel jagus kosmosereiside suhtes pisutki entusiasmi, oli asepresident Spiro Agnew, kes oli National Aeronautics and Space Councili president.

Agnew ei kuulunud Nixoni siseringi ning nägi Marsi lennu toetamises võimalust oma isikule rohkem kuulsust ja sära anda. Asepresidendil polnud tõesti vähimatki aimu, milline oli Nixoni administratsiooni mitteametlik kurss kosmose­uuringute valdkonnas. Nixoni lähedane kaastööline John Ehrlichman pani ta peagi paika.

Apollo tungis argiellu

Apollo missioonid suunasid inimkonna pilgu kosmosesse, kuid andsid ka tõuke paljude praktiliste leiutiste väljatöötamisele. Selleks, et astronaudid kosmoses ellu jääksid, pidi NASA pea tööle panema.

Mäluvaht
Iste muutus vahupadjaks

Vahu, mis vormub olenevalt survest, leiutas NASA 1966. aastal. Seda kasutati astronautide istmetes, kus see pakkus raketi üleslennutamise ajal maksimaalset kaitset. Tänapäeval kasutatakse mäluvahtu näiteks patjades.

Külmkuivatatud toit
Lapsed võisid süüa nagu astronaudid

Külmkuivatatud toitu tundsid juba inkad, kuid NASA täiustas protsessi ja tegi selle ka kaubanduslikult kasutatavaks. Isegi USA lapsed said süüa nn astronauditoitu.

Juhtmeta tööriistad
Juhtmeta akutööriistad

Kuul ei ole elektripistikupesasid. Seetõttu tellis NASA firmalt Black + Decker maksimaalse akumahutavusega juhtmeta puuri. See tehnoloogia leidis peagi rakendust ka maistes tööriistades.

Infrapuna kõrvatermomeeter
Termomeeter jõudis kõrva

NASA hakkas mõõtma kaugete taevakehade temperatuuri, kasutades infrapunakiirgust. Seda rakendatakse ka infrapunakõrvatermomeetrites, mis suudavad inimeste temperatuuri mõõta sekunditega.

Digikaamera
Andurist digifotoni

Insener Eugene Lally kavandas elektro-optilise anduri, mille abil kosmoselaeva navigatsiooniarvuti saaks määrata tähtede jt taevakehade näivat liikumist. See oli esimene samm ka digifoto saamise teel.

„Kuulge, härra asepresident. Marsi reisiks pole raha. President on juba otsustanud. Teie ülesanne on hoolitseda selle eest, et Marsi missioon mingil juhul ei teostuks,“ tehti Agnew’le 1970. aasta septembris ühel kohtumisel selgeks.

Uute kosmoseseikluste korraldamise asemel pidi NASA nüüd keskenduma kulutuste kärpimisele. Kokku oli planeeritud 20 Apollo missiooni, aga juba pärast teist Kuul maandumist Apollo 12ga 1969. aasta novembris tühistati Apollo 20 lennuplaan.

Apollo 13 lennu ajal juhtunud plahvatust, misjärel astronaudid vaevu eluga Maale pääsesid, kasutati ettekäändena eelarve edasiseks kärpimiseks. Peagi pärast õnnetust loobuti ka Apollo 18 ja 19 missioonist.

Nixon täitis enda ettekuulutuse

Nixoni administratsiooni osa võimukaid liikmeid soovis tühistada ka missiooni Apollo 17, kuid Nixon lasi sellel siiski toimuda, kuna mõistis, et muidu tabaks teda USA teadlaste kibe kriitika. Pealegi läinuks viimasel hetkel tühistamine maksma kuni 7000 töökohta, mis ei oleks sugugi sobinud presidendile, kes läks valimistele lubadusega parandada majanduse olukorda.

Apollo 17 osutus kõige edukamaks Kuu missiooniks. Astronaudid Harrison Schmitt, Eugene Cernan ja Ronald Evans tõid tagasi Maa peale külluslikult andmeid ja kuukive.

Ometigi oli Harrison Schmittil põhjust nördimuseks, sest juba siis, kui astro­naudid olid veel teel Maale, oli president Nixon kuulutanud: „See missioon võib olla sellel sajandil viimane kord, mil inime­ne Kuu peal kõnnib.“

Nixon kiitis heaks kosmosesüstikute ehitamise, kuid projekt osutus tunduvalt kulukamaks ja vaevalisemaks, kui oodatud.

© Scott Andrews

Kosmosesüstik kukkus läbi

Nixon otsustas, et Apollo programmi asemel saab NASA järgmiseks suureks seikluseks kosmosesüstikute ehitamine. Kosmosesüstikuid pidi saama taaskasutada ja teoreetiliselt pidanuks need seetõttu olema märksa odavamad kui traditsioonilised raketid. Süstikud ei olnud mõeldud kaugeteks kosmosereisideks, kuid neist pidid saama „kosmosekaubikud“, mis veavad hulgi ja odavalt satelliite orbiidile. Plaani kohaselt pidi aastas toimuma 40–60 lendu. Süstikute 30aastase tööea jooksul kujunes keskmiseks kõigest 4,3 starti aastas.

Nixon oli lubanud, et kosmose­süstikud lõpetavad kosmosereiside astronoomilised kulud. Äsja ametisse pandud NASA juhi James Fletcheri sõnul olnuks iga stardi kulu kõigest 10,5 miljo­nit dollarit. Kui aga NASA 2012. aastal arved kokku lõi, siis selgus paraku, et iga start oli maksnud 814 kuni 1266 miljonit dollarit.

Need lisakulud tekkisid tehniliste probleemide ja tohutu remondivajaduse tõttu. Kosmosesüstikust ei saanud seega stabiilset töölooma, milleks see oli mõeldud, ning viimane süstikulend korraldati 2011. aastal.

Näita rohkem

See väide oli Harrison Schmitti arvates kõige rumalam asi, mida üks president öelda võis. „Miks öelda seda kõikidele noortele inimestele maailmas? See oli selge tahte õõnestamine,“ nähvas geoloog kaas­astronautidele.

Nixoni prognoos osutuski õigeks. Ta hoolitses selle eest ise. Richard Nixoni viie presidendiaasta jooksul kahanesid rahaeraldised NASA-le 4,4 protsendilt Ameerika Ühendriikide riigieelarvest vähem kui 1,5 protsendile.

Kuulsusrikaste kosmosereiside ajastul oli lõpp. Hoopis Nõukogude Liit osutus riigiks, kes rajas maailma esimese orbitaal­jaama, sellal kui NASAt sunniti keskenduma odava kosmosesüstiku väljatöötamisele.

Kosmoseentusiasm pole enam kunagi naasnud 1960. aastate tasemele. Ka pärast Nixoni häbiga tagasi astumist jätku­sid eelarvekärped. Praegu moodustab NASA eelarve USA riigieelarvest umbes 0,5 protsenti.

Loe lisaks

John M. Logsdon

After Apollo? Richard Nixon and the American Space Program, Palgrave Macmillan, 2015

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress