Ööl vastu 1989. aasta 10. novembrit helises Berliin rõõmutundest. Idasakslased tunglesid tuhandete kaupa läbi avauste müüris, mis oli 28 aastat takistanud vaba liikumist linnas. Teisel pool ootasid lääne­berliinlased šampanja ja südamlike kallistustega.

„Täna õhtul oleme kõige õnnelikumad inimesed maailmas,“ ütlesid inimesed šampusekorkide paukude saatel. Tundus, nagu oleksid sakslased idas ja läänes heitnud endilt raske ikke ja saavutanud lõpuks ometi vabaduse.

Külma sõja lõpetanud poliitiline sula algas väga kiiresti ja oli täielik üllatus
Ida-Sak­­­sa valitsevale kommunistlikule parteile: Saksamaa Sotsialistlikule Ühtsus­parteile (SSÜP). Veel kõigest mõni kuu tagasi ei viidanud miski sellele, et Saksamaa Demokraatlik Vabariik annaks ilma võitluseta alla. Otse vastupidi, partei oli tagasi lükanud kõik Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei peasekretäri Mihhail Gorbatšovi reformiideed glasnostist ja perestroikast (avalikustamisest ja uutmisest).