Tule minevikku!

Viin ootas hinge kinni pidades oma saatuslikku tundi © Fine Art / Getty Images & Wien Museum

JAKOB EBERHARDT & BUE KINDTLER-NIELSEN

1. MAI 2020

3 min read Viini majad vappusid, kui võimas maa-alune plahvatus rebis linnamüüri sisse kümne meetri laiuse augu. Järgmisel hetkel tungles mitu tuhat türklaste eliitsõdurit janitšari avause poole. Ründajad olid veendunud, et just tollel päeval, 4. septembril 1683, suudavad nad murda läbi linna viimasest kindlustusest ning tungida Austria suurlinna.

Niimoodi saavutanuks moslemitest türklased oma lõpliku eesmärgi: vallutada katoliiklike Habsburgide pealinn.

Lahinguhüüd „Allah! Allah! Allah!“ kajas läbi õhu, kui janitšarid läkitasid noolerahe ja heitsid püssirohuga täidetud käsigranaate Austria sõdurite pihta, kes ennast meeleheitlikult musketitega kaitsesid. Samal ajal püüdsid paanikas austerlased liivakottide ja plankudega sulgeda bastionisse tekkinud auku.

Pealetungivate türklaste read näisid peatamatud. Mööda kaitsekraave ja maa-aluseid tunneleid, mille türklaste sapöörid olid viimaseil nädalail kaevanud, tunglesid nende värsked ründesalgad linnamüürini.

<img width="600" height="600" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/VAHE.jpg" alt="" loading="lazy" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/VAHE.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/VAHE-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/VAHE-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/VAHE-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/VAHE-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/VAHE-350x350.jpg 350w" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" /> 1648. aastast kuni oma surmani 1696. aastal lõi Jan III Sobieski kaasa peaaegu kõigis sõdades, milles Poola osales.

Poola kuningas oli türklaste hirm Jan III Sobieski polnud Poolas asjata tuntud kui kangelaskuningas. Varakult end andeka sõjataktikuna näidanud noor aadlik sai Osmanite õukonnas saadikukoha 1650. aastate algul.

Sealviibimise ajal uuris ta Osmanite riigi sõjaväge ja õppis keelt. Sobieski unikaalsed teadmised osutusid hindamatuks, kui ta Poola naasis. Seal juhtis ta Poola sõjaväe suurtele võitudele osmanite vastu ning triumfid muutsid mehe viimaks niivõrd populaarseks, et ta valiti 1674. aastal Poola kuningaks ja Leedu suurvürstiks. Isegi türklased tundsid tema vastu nii suurt aukartust, et andsid talle hüüdnimeks Lechia Lõvi. Lechia on vanades legendides Poola poeetiline nimi.

Näita rohkem Võitlus bastioni juures kestis kaks tundi, kuid tänu abivägede saabumisele siselinnast suutsid kaitsjad lõpuks verejanulised türklased tagasi lüüa. See väike võit tähendas siiski vaid nappi hingetõmbeaega. Peaaegu kahe kuu pikkune Viini piiramine, mille käigus türklased ikka ja jälle linnamüüri ründasid, oli Austria sõdurid ära kurnanud ja näljutanud. Linna kõigest 15 000 mehest koosnenud kaitseväge piiras 170 000 sõdades karastunud türklast ning müüride langemine näis nüüd olevat pelgalt aja küsimus.

Seda kristlaste viimast kaitsevalli suutnuks moslemite käest päästa ainult välisabi ning linna kaitsjad püüdsid iga päev lausa meeleheitlikult alarmeerida välismaailma.

„Umbes kell 9 õhtul lasti Püha Stephani kiriku tornist taas rakette, et signaliseerida: on viimane aeg meid päästa, kuna linn on äärmises kitsikuses,“ kirjutas sõjaväe revisjoniüksuse jurist Johann Peter Vaelckeren oma mälestustes.

Viini ründamine oli türklaste ja nende Euroopa naabrite vahelise 300aastase konflikti kulminatsioon. Kristlik Euroopa oli esimest korda saanud suurt hirmu tunda siis, kui türklased 1387. aastal vallutasid Bütsantsi sadamalinna Thessaloniki. Sestsaadik olid türklased olnud pidevaks ohuks kõigile naabritele, kelle nad üksteise järel endale allutasid. Osmanite impeerium kasvas nii suureks, et piirnes lõpuks Habsburgide Austriaga. See saavutati, kui vallutati Austria nõrk naaber Ungari.

Türklased himustasid Euroopat Türklased õigustasid oma laiaulatuslikke vallutusi asjaoluga, et Osmani sultanid nägid endid Rooma keisrite õigusjärglastena. Nad pidasid Osmani impeeriumit Ida-Rooma ehk Bütsantsi keisririigi jätkuks, eriti pärast viimase pealinna Konstantinoopoli vallutamist 1453. aastal. Sultanid olid veendunud, et neil on õigus allutada endale territooriume ka kaugel Kesk-Euroopas.

Ka sultan Mehmet IV, kes mobiliseeris oma sõjaväe 1683. aastal, oli lugenud Caesarist ja Aleksander Suurest. Nüüd võrdles ta ennast oma kahe iidoliga, taotledes eesmärki, mida ükski teine sultan polnud suutnud saavutada: vallutada Viin.

<img width="600" height="600" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/GRAN.jpg" alt="" loading="lazy" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/GRAN.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/GRAN-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/GRAN-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/GRAN-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/GRAN-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/GRAN-350x350.jpg 350w" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" /> Osmanite käsigranaadid olid klaasist ja täidetud püssirohuga, mis süüdati pika süütenööriga.

Ühtlasi soovis Mehmet IV parandada vea, mille oli teinud seni võimsaim Türgi sultan Syleyman Tore, kui ta 1529. aastal loobus Viini piiramisest. Habsburgide pealinn oli saanud Lääne-Euroopa kristluse kaitsevalliks ida vastu ja ilmseks sihtmärgiks võitluses prohvet Muhamedi kavandatud islami levikuga. Linna vallutamine pidi tõendama, et islam on ülem kõigist teistest religioonidest, eriti kristlusest, ja kristlik Euroopa hakkab Osmanite riigi surve all vankuma.

Sultan andis suurvesiir Kara Mustafa Pašale, kes oli tema peamine nõunik ja keskadministratsiooni juht, käsu koondada võimas sõjavägi, mis hõlmaks sõdureid tervest Osmanite riigist. Viieteistkuulise ettevalmistuse järel alustasid sõdurid 1. aprillil 1683 üle tuhande kilomeetri pikkust rännakut Viini.

Habsburgid oli üks Euroopa võimsaimaid kuninglikke dünastiaid, kelle sugulusaretuse tulemuseks olid märkimisväärsed näojooned. Ka Hispaania kuningas Carlos II (valitses 1665–1700) on tuntud oma etteulatuva lõua poolest.

Kristlased ja türklased pilkasid üksteist Osmanid mustasid uskmatuid

Ebapuhtad ja ebaintelligentsed inimesed! Osmanitel polnud palju head öelda kirstlaste kohta, keda nad pidasid mahajäänud, räpasteks ja rumalateks inimesteks. Eriti naeruväärsed olid türklaste silmis austerlased. Reisikirjanik Evliya Çelebi kirjutas 17. sajandil erinevusest austerlaste ja ungarlaste vahel: „Ungarlased on auväärsemad ja puhtamad uskmatud. Nemad ei pese oma nägu uriiniga nagu austerlased, vaid kasutavad vett nagu osmanid.“

Haletsusväärsed sõdurid! Osmanid vaatasid Euroopa sõjameestele ülalt alla. Nood olid kahjutud argpüksid ning võrdväärsed karjaloomadega, keda sai hõlpsasti tabada ja maha nottida.

Naeruväärne kuningakoda! Austria Habsburgid olid eemaletõukavad ja naeruväärsed, kuna nad olid osmanite arvates sugulusaretuse tulemus. Eriti lõbustas neid nn Habsburgi lõug.

Eurooplased lajatasid vastu

Õelad ja verejanulised! Euroopas kirjeldati türklasi õelate verejanuliste metslastena, kelle suurim soov on allutada kõik kristlikud riigid. Sõnum edastati väga selgesti. 16. sajandil avaldati umbkaudu 2500 raamatut, milles kirjeldati pahelisi türklasi. Seda oli kaks korda rohkem, kui samal ajal kirjutati Ameerika avastamisest.

Haisvad ja jõhkrad! Samuti markeerisid igapäevast vestlust kõnekäänud, mis asetasid türklased ülimalt negatiivsesse valgusesse. Itaalias kasutati kõnekäände „vannub nagu türklane“ ja „haiseb nagu türklane“, ent sakslased pruukisid väljendit „suitsetab nagu türklane“.

Kannibalid! Euroopa lapsed kartsid inimsööjast olendit „koertürklane“, kes oli poolenisti türklane ja poolenisti koer. Rootsi kuningas Karl XII maksnud väidetavasti tollele olendile inimlihaga, et see teda ja tema kaaskonda ei ründaks.

Näita rohkem Osmanite endi dokumentide järgi olevat sõjavägi koosnenud 170 000 mehest. Lõputu hulk kirevalt rõivastatud sõjamehi suundus sihikindlalt läbi Lõuna-Euroopa. Toonase maailma suurim ja kõige paremini õlitatud sõjamasin oli sihikule võtnud Austria. Sealne valitseja Leopold I teadis hästi, mis ees ootas, sest diplomaadid Konstantinoopolis olid teda ammu informeerinud osmanite sõjaettevalmistustest. Leopoldil polnud aga piisavalt ei sõdureid ega raha, et osmanite hordiga hakkama saada.

Selle asemel püüdis ta ära kasutada oma staatust Saksa-Rooma riigi keisrina, kellele formaalselt allus umbes 300 väiksemat riiki ja linnriiki.

Keisril oli riiki moodustava lõdva liidu üle küll ainult sümboolne võim, kuid Leopold saatis juba 1682. aasta lõpus saadikud oma vasallide jutule. Saadikud pidid, maksku mis maksab, koondama kogu Saksa-Rooma riigi osmanite ohu vastu.

1683. aasta märtsis õnnestus Leopoldil sõlmida leping Poola kuninga Jan III Sobieskiga. Ka see kuningas vajas lepet, mis kaitseks Poolat tulevikus osmanite rünnaku eest. 1670. aastail olid Türgi väed tunginud Poola kaguossa tänapäeva Ukrainas. Sõjakas Poola kuningas oli toona isiklikult juhtinud oma väe riigi kaitsele ja löönud türklased tagasi, kuid ta teadis, et kui osmanid Viini sisenevad, saab Poolast peagi nende järgmine sihtmärk.

Austerlased palusid abi Austerlased said rõõmustada ka Kirikuriigi toetuse üle. Katoliku kirik andis Austriale ja Poolale tollal lausa astronoomilisi summasid sõjaväe koondamiseks nende vastu, keda kirik pidas uskmatuteks. Võitlus osmanite vastu oli tõesti arenenud sõjaks kahe usu vahel.

Ülejäänud katoliiklik Euroopa ei olnud Austriat aga kuigi varmas aitama, ehkki väljendas Austria suhtes sõnaohtralt oma poolehoidu ja sügavat muret türklaste tegevuse pärast. Austria tundis end üha rohkem üksijäetuna.

Peagi tungiski riiki osmanite eelvägi, kardetud ratsarahvas tatarlased, keda võidi 1683. aasta juuli alguses Viini tornidest jälgida. Tatarlased hakkasid kohe rüüstama pealinna ümbruskonda. Maaelanikkond tapeti, majad põletati maha ning põllud hävitati. Vägivald pani ellujäänud paaniliselt Viini põgenema.

Põgenikud tunglesid Viini Kui maainimesed otsisid kaitset pealinna müüride varjust, siis Viini enda elanikud kiirustasid linnast välja, et leida varjupaik kaugemal läänes.

Ka Leopold tundis, et maa hakkab tema jalge all põlema. 7. juuli õhtul põgenes ta koos õukonnaga Linzi linna. Leopoldi lahkumine tõi kaasa Viini võitlusvaimu äkilise nõrgenemise ja vallandas paanikas elanike massilise põgenemise.

„Hirm oli nii suur, et ükski inimene ei olnud nõus maha jääma; kõik hobused ja vankrid, mida suudeti leida, renditi viibimata ning vankrid täideti peente daamide ja nende lastega, kes võtsid endaga kaasa ainult kõige väärtuslikuma.

Karjeid ja kaeblemist oli kuulda kõikjal, nagu türklased oleksid juba Viinis valitsejad,“ kirjeldas üks pealtnägija. Väidetavasti lahkus päeval pärast Leopoldi põgenemist linnast kuni 60 000 elanikku.

Euroopa oli täis lugusid türklastest, kes tapsid naisi ja lapsi.

Osmanite kartus oli õnneks sundinud investeerima tohutuid summasid linna kaitsevõime tõhustamisse. Viinis toodeti ka suures koguses püssirohtu ja kuule, mis täitsid linna kaks suurt relvaarsenali. Napilt enne osmanite piiramise algust püüdis oletatav Türgi spioon, kes oli naiseks maskeerunud, ühe arsenali põlema pista. Mõned kiirelt reageerinud kodanikud ujutasid tulekolde veega üle, enne kui leegid laohoone haarasid, kuid süütamiskatse pani linnas plahvatama kättemaksuiha. Maruvihane rahvas võttis oletatava sabotööri kinni ning rebis ta suisa ribadeks. Hiljem kõndis rahvahulk linnatänavail ning näitas vaenlase lõhkikistud surnukeha teiste hirmutamiseks ja hoiatamiseks.

See emotsionaalne purse ei aidanud siiski palju kaasa linna võitlustahte suurendamisele. Viini elanikud tundsid endid hüljatutena, kui nad 14. juulil nägid linnamüüridelt osmanite sõjaväe ilmumist silmapiirile. Seni polnud ükski Saksa-Rooma riigi kohalik valitseja lubanud appi tulla. Ainult Poola kuningas oli Habsburgidega kaitselepingu sõlminud, kuid ka Poola abivägedest polnud näha varjugi.

Pealinn piirati ümber Pärast nelja ja poole kuu pikkust rännakut jõudis Osmanite vägi lõpuks sihile. Sultan oli juba ammu sõjaväe juurest lahkunud ja jätnud väejuhi positsiooni oma suurvesiirile Kara Mustafale. Nõnda sai Osmanite valitseja türklaste läbikukkumise korral vastutusest kõrvale hiilida. Loomulikult süüdistatuks kaotuses suurvesiiri, ent sultan peesitanuks edu paistel, kui tema sõjavägi oleks Viini vallutanud.

Türklased rajasid 25 000 telgiga hiiglasliku laagri, mis ulatus ümber linna. Suurvesiir kolis kõige ilusamasse telki ja süvenes piiramise planeerimisse. Viini nõrgaks kohaks olid kaitserajatised edelas, kus ei suutnud ei põhjavesi ega ojad takistada türklasi kasutamast nende tavalist piiramistaktikat: kaevata kaitserajatiste alla tunnelid ja täita need lõhkeainega.

Osmanite suurtükiväele olid Viini kirikute kõrged tornitipud suurepärased sihtmärgid, seades linna pideva tulistamise keskmesse. Samal ajal lähenesid Türgi sapöörid Viinile maa alt ning peale selle rajati ka ründe- ja kaitsekraavide võrgustikku.

Kraavide kaudu said sõdurid minna linna kindlustustele piisavalt lähedale, ilma et lasud neid tabanuksid. Kõigest kahe päevaga ulatusid ründekraavid palissaadile – Viini eesmisele kaitseliinile – väga lähedale, edasi hakati kaevama kaitserajatistega paralleelseid kraave. Eesmisest kraavist ründasid odade ja saablitega varustatud Türgi janitšaride lained palissaadi, selle taga aga seisis mitu rida Austria laskureid, kes kostitasid lähenevat vaenlast surmava kuulirahe ja granaatidega.

Türklaste vastas seisis 15 000 Austria sõdurit linnakomandant Ernst Rüdiger von Starhembergi juhtimisel. Ta oli ise väsimatult linnamüüril, kust ta lahinguvälja jälgis. Starhemberg oli võitlusele niivõrd lähedal, et sai juba piiramise algstaadiumis suurtükitulest haavata. Pärast seda veeti Starhembergi linnamüüril ringi kandetooliga.

Tiivulise husaari turvis kaalus u 15 kg.

Austria oskuslik ja visa kaitse pidas vastu isegi siis, kui türklased hakkasid 23. juulil palissaadi all miine lõhkama. Suurvesiiri väed kiirustasid avade poole, mille plahvatused olid tekitanud, kuid kaitsjad suutsid rünnakud ikka ja jälle peatada. 29. juulil püüdsid osmanid kahekordistada lõhkeaine mõju, pannes korraga plahvatama kaks miini. Kõlas võimas plahvatus ja korraks isegi näis, et soovitud tulemus on saavutatud.

Miinid võtsid maha pika lõigu palissaadi, hävitasid parapeti selle taga ja matsid paljud kaitsjad suure pinnasehunniku alla. Olukord muutus Starhembergi meestele kriitiliseks. Nad teadsid, et auk palissaadis tuleb kiiresti liivakottide ja puiduga kinni toppida, et takistada türklasi kindluse kraavi tungimast.

200 austerlast hüppasid seetõttu otsustavalt alla plahvatusest tekkinud kraatrisse ning asusid tegutsema kõigest kahe meetri kaugusel vastase kraavist. Kuigi osmanid kostitasid austerlasi püssitule ja granaatidega, õnnestus kaitsjatel kahe tunniga avaus siiski sulgeda.

„Peagi said nad türklastest võitu, lõikasid neil pead otsast ning panid need vaiade otsa vaatamiseks,“ kirjutas Johann Peter von Vaelckeren.

Alles 7. augustil, umbes kolm nädalat pärast piiramise algust, murdsid suurvesiiri väed läbi palissaadi ning jõudsid Viini kindlustussüsteemi kõige seesmise vallikraavini. Ründajate ja linna vahele jäid aga ikka veel Austria kahurid, laskurid ja kuue kuni kaheksa meetri kõrgune kindlusemüür. Järgmise 37 päeva jooksul muutus vallikraav kaootiliseks lahinguväljaks, mida lõhestasid sügavad ja läbipääsmatud plahvatusekraatrid, täis hukkunud sõdurite hunnikuid. Õhk oli paks tolmust, püssirohust ja määnduvate surnukehade lehast, kui osmanid püüdsid murda läbi Viini viimasest kaitseliinist.

Türklased polnud siiski ainsad, kes tunneleid kaevasid. Starhemberg juurutas omaenda vastukaevamistaktika: austerlased uuristasid ka ise käike Viini kaitserajatiste alla ja osmanite poole. Seal lõhkasid nad miinid näiteks ründekraavide ja suurtükipositsioonide all.

Austerlased kasutasid vastukaevamist ka selleks, et kaevata endid vastaste tunnelitesse, kus nad lõhkasid granaadid või püssirohutünnid, et türklaste tunnel kokku variseks. Mõnikord jõudsid tunnelid üksteiseni ajal, mil mõlema poole sõdurid oli kaevamisega ametis. Muldsein vastase tunnelisse murenes ja vaenlased seisid ootamatult silm silma vastas. Nad olid üksteisele nii lähedal, et võisid näha küünlaleekide kuma vastaste silmades. Sellele järgnenud kaootilises heitluses tagusid mehed üksteist kirkadega, enne kui kiirustasid lahkuma tunnelist, mis ähvardas kohemaid kokku variseda. Vastukaevamise taktika oli küll tõhus, kuid ei muutnu asjaolu, et türklased nihkusid tunneleid ja tormijookse kasutades Viini linnamüürile üha lähemale.

Kassid läksid pannile Linna rahvastiku olukord halvenes samuti iga päevaga. Toidupuudus muutus nii suureks, et elanikud pistsid tasapisi nahka kõik linna kassid ja hakkasid koguni rotte sööma. Kuna kodanikud ei saanud linnast väljuda, kuhjusid jäätmed ning see tähendas, et kulutulena hakkasid levima haigused.

Lisaks olid austerlased tohutu vaimse surve all ja seda mitte ainult pideva pommitamise pärast.

Elanike närve sõi ka hirm türklaste tunnelite ees. Kui levisid kuuldused, et osmanid kaevavad tunneleid linna enda alla, andis Starhemberg korralduse kõigi keldrite valvamiseks. Elanikud pidid kuulatama, kas maa alt ei kosta labidate ja kirkade hääli.

Ka kõik linna kellad pidid vaikima, välja arvatud kirikutornide omad. Viini iseloomustas seetõttu veider segu rahustavast vaikusest ja põrgulikust kahuripaukude, lõhkevate miinide ja sõjahüüdude lärmist.

Pärast esimest, piikidega rünnakut haarasid husaarid püstoli või sõjanuia.

Turvises ratsanikud lendasid üle lahinguvälja Turvistes ja piikidega relvastatud Poola husaarid, kelle sadulate külge olid kinnitatud tiivad, nägid välja nagu jäänukid keskajast. Osmanid kartsid neid ratsasõdureid, kes kuulutasid surma ja kaost.

Üks Poola sõjaväe parimaid relvi oli nn tiivuliste husaaride eliitüksus, mis loodi 1570. aastail ja oli lahinguväljadel omandanud hirmuäratava maine.

Pika piigiga relvastatud ja turvises ratsamees meenutas keskaegset rüütlit. Need välimuselt ajastule jalgu jäänud vanamoodsad sõdurid võinuksid kiiresti langeda 17. sajandi musketiüksuste vastases rünnakus, kuna nood tulistasid turvist läbistavate kuulidega. Tiibadega husaarid olid aga üllatavalt kiired – nende varustus oli kerge ning hobused olid poola ratsahobuste ja kiirete tatari hobuste ristsugutised. Need hobused olid nii väärtuslikud, et nende müümine Poolast väljapoole oli seadusega keelatud.

Husaarid kasutasid head manööverdamisoskust surmavateks rünnakuteks tiibadelt, kus nad terve rühmaga ratsutasid näiteks vaenlase jalaväe vastu ning moodustasid raudse rusika, mis läbis kõik takistused.

Ratsanikud olid kuulsad ka kena väljanägemise poolest ja nimetati tiivakujuliste kaunistuste järgi, mis olid sadulate külge kinnitatud. Tiivad, mis olid tehtud jaanalinnu- või luigesulgedest, pidid ratsanikele andma pilkupüüdva välimuse ja ühtlasi hirmutama vaenlase hobuseid. Ohvitsere iseloomustasid leopardinahad, mis olid turviste ümber mässitud.

Husaarid said tuntuks kogu Euroopas, kui nad andsid surmalöögi Osmanite armeele, mis piiras Viini 1683. aastal.

See oli aga tegelikult üks nende viimastest suurtest saavutustest. Sõjatehnika arengu tõttu osutusid husaaride siiski iganenuiks. 18. sajandi algusest alates kasutati neid luureüksustena ning 19. sajandil määrati neile peamiselt tseremoniaalseid rolle.

Näita rohkem Nii sõdurid kui ka Viini kodanikud olid kurnatuse piiril ning lootus välisabi saabumisele muutus iga päevaga üha väiksemaks. Seejärel langes türklaste kätte ka keskmine osa kaitserajatistest.

3. septembril polnud enam tõenäoline, et austerlased suudavad kaitsta nende taga olevat linnamüüri.

Järgmistel päevadel intensiivistasid osmanid rünnakuid, ja kui kolm miini müüri augud rebisid, seisid austerlased õlg õla kõrval, kaitstes ennast verises lahingumöllus, ning suutsid vaevu türklaste rünnakutele vastu pidada.

Olukord oli kriitiline ja kõik teadsid, et linn ei jaksa enam kaua vastu pidada. Seetõttu ei uskunud Viini elanikud oma silmi, kui nad 8. septembri öösel nägid pealinnast loodes rakette õhku tõusmas. Pärast kahekuulist piiramist oli lõpuks saabunud abivägi.

Abivägi jõudis kohale Leopold I ei olnud pärast Viinist põgenemist tegevusetult istunud. Koos kõrgemate riigiametnikega suutis ta Baieri, Saksi ja Hannoveri hertsogilt välja kaubelda abistamislubaduse. Ainuüksi keisririigi vasallide lojaalsustundest muidugi ei piisanud. Vürstidele tuli abi eest ka maksta, ning kui see tehing lõpuks sõlmitud sai, oli keiser pankroti äärel.

Õnneks avaldas sularaha siiski mõju ja augustis liikusid tuhanded Saksa sõdurid Viini poole. Samal ajal oli teel ratsavägi Poolast eesotsas Jan III Sobieskiga. Abiväe suurus kokku oli seega umbkaudu 75 000 meest.

Türklaste väejuht Kara Mustafa nägi, kuidas vaenlane kogunes mäenõlvadele türklaste laagri kohal. Suurvesiir sai seeläbi kinnitust luureteadetele, mida oldi hangitud vangistatud Austria sõduritelt juba septembri alguses – teel oli suur kristlik abivägi. 8. ja 9. septembril pidasid osmanid sõjanõukogu, kus mitu kõrgemat ülemat pooldasid piiramisest loobumist ning kogu Türgi väega päästearmee vastu minemist.

Türgi kohvioad lõid Viini kohvikud Võit osmanite üle andis Viinile kohvikud, croissant ’id ja rõngassaiad. Nii kõlavad kolm püsivat legendi, mida ajaloolased peavad kahtlasteks.

Mahajäetud kohviube kasutati Viini esimeses kohvikus Kui türklased kiiresti Viini alt põgenesid, rüüstasid austerlased vaenlase suure laagri kõiksugusest varast tühjaks. Poola aadlik Jerzy Franciszek Kulczycki leidis siit legendi kohaselt mõne koti kohviube. Neid kasutas ta Viini esimese kohviku rajamiseks, mis oli ühtlasi üks Euroopa esimesi. Kohvikus serveeris Kulczycki ka esimese tassitäie c appuccino ’t, kuigi türklased ise ei valanud kohvile iial piima peale. Seda legendi on räägitud sajandeid, aga kui ajaloolased allikaid uurisid, osutus see siiski pigem väljamõeldiseks. Nimelt leidub palju tõendeid selle kohta, et Viini esimese kohviku avas 1685. aastal, kaks aastat pärast piiramist, hoopis armeenlane John Theodat ning miski ei viita, et ta kasutas türklaste kohviube.

Head kõrvad viisid croissant ’ini Räägitakse, et üks Viini pagareid kuulis ühel ööl oma töökoja all müristamist. Ta hoiatas linna sõdureid, kel õnnestus türklaste maa-alune tunnel kahjutuks teha. Episoodi mälestuseks mõtles pagar välja c roissant ’i ehk sarvesaia, mille noorkuu kuju pidi meenutama türklaste kaotust. Legend on rohkem kui kahtlane.

Kuningat austati rõngassaiaga Esimene rõngassai oli väidetavasti kingitus Poola kuningale Jan III Sobieskile, et austada ta pingutusi Viini lahingus. Olgu kuningale kingitud saiaga, kuidas on, kuid esimeste rõngas- saiade kohta leidub andmeid juba 1610. aastast.

Hoolimata oma sõjaliste juhtide soovitustest ja vangidelt saadud teadetest jäi Kara Mustafa endale kindlaks, et piiramine peab jätkuma. Ründava vaenlase vastu pidid suunduma ainult mõned Osmanite väe üksused. Ka siis, kui suurvesiir nägi oma silmaga, kuidas eurooplaste armee laagrisse asub, ei muutnud ta oma otsust. Tema ainuke algatus oli ette valmistada üksikud algeliselt kindlustatud kaitse- ja suurtükipositsioonid, seda iseäranis eurooplaste eeldatava rünnaku suunal Kahlenbergi mäelt, mis asus osmanite laagrist põhjas. Suurvesiir ei lasknud vaenlase vastu rajada ka korralikku kaitset – ilmselt seetõttu, et ta lootis murda Viini kaitse enne abivägede rünnaku algust.

Päev päeva järel hakkas Türgi sõjaväe ülemjuhataja viimaks mõistma, et ta seisab suure probleemi ees: päästearmee nägemine oli järelejäänud linnakaitsjaid innustanud ja veriste lahingute käigus suutsid nad türklased linnast eemal hoida.

Saksa ja Austria sõdurid olid õige pea valmis ründama ja osmanite kaitse oli kehv. Plaani järgi, mis Saksa ja Austria koos Jan IIIga olid kavandanud, pidi Poola ründama lõunast, kuid poolakad jäid keerulise ja tundmatu maastiku tõttu hiljaks. See tähendas, et osmanitel polnud Poola väeosade olemasolust aimugi.

Eurooplased lähevad vasturünnakule Kui päike pühapäeva, 12. septembri varastel hommikutundidel tõusis, alustas kristlaste armee vasakult tiivalt rünnakut Kahlenbergi mäelt. Rünnanud väe pealetung nägi välja, „nagu oleks must tõrvajõgi nõlvalt alla voolanud, mis matab ja hävitab kõik“, kirjeldas Türgi laagrist avanenud vaatepilti üks türklasest pealtnägija.

Alguses raevutses lahing peamiselt Nussdorfi küla juures. Osmanite sõjahüüd „Allah! Allah! Allah!“ kajas majade ja puude vahel ning segunes kristlaste karjetega „Jeesus! Maarja!“.

Osmanid olid varjunud küla varemetesse, kus nad end purunenud majaseinte ja aedade langenud puude vahel visalt kaitsesid. Abiväe koosseisus oli aga suur hulk traguneid ja jalaväelasi, kes suurtükitulest toetatuna osmanid külast välja ajasid.

Kriitiline olukord pani suurvesiiri tegutsema. Koos oma isikliku janitšaride väega ja punastes jakkides albaanlastega liikus ta eesliini komandopunkti, et olla lahingu lähedal. Sellega seadis Kara Mustafa ennast isiklikult ohtu, mis osutus saatuslikuks veaks.

Kõige raskemad võitlused olid seni toimunud eurooplaste vasakul tiival ja need olid hoidnud kinni suure osa suurvesiiri vägedest, ent varasel õhtupoolikul liikus lahingu kese eurooplaste paremale tiivale, kus lõpuks olid ründepositsioonid sisse võtnud lahingusse hilinenud poolakad.

Kell 13 viis Poola kuningas Jan III Sobieski oma väe mäenõlva mööda alla. Kahuritule varjus liikusid kuninga väeüksused edasi vaenlase liini poole.

Kuigi Sobieski kõige kardetum relv – eliitratsavägi, keda tunti tiivuliste husaaridena –, sai ennast parimast küljest näidata alles siis, kui see jõudis tasasele lagendikule Viini lävel, surusid Poola väed osmanid tagasi.

Tunni aja pärast kõlas kurdistav rõõmuhüüd Saksa abiväe sõduritelt, kui nad Sobieski mehi lähenemas nägid. Ja kui poolakad kell 16 tasasele maale jõudsid, sai Sobieski viimaks võimaluse suunata oma armee otsustav rünnak suurvesiiri vägede vastu.

Osmanid sunniti põgenema Oma eesliinil asuvast komandopunktist nägi Kara Mustafa katastroofi lähenemas. Poolakate eduka edasiliikumisega ähvardasid eurooplased tema väest mööda minna ja lõigata neil ära tee tagasi Viini – ja kokkuvõttes põgenemistee itta Ungari poole.

Sakslased asusid nüüd uuele rünnakule Türgi vägede vastu ning isegi suurvesiiri komandopunkt sattus ägeda rünnaku ja pommitamise alla, mis tegi osmanite väejuhil lahinguväljast ülevaate saamise raskeks.

Lõpuks olid poolakad surmava löögi andmiseks valmis. Poola kuningas läks üheskoos 18 000 ratsanikuga liikvele, alustades suurimat ratsarünnakut maailma ajaloos. Ta suundus otse vaenlase laagrisse.

<img width="600" height="600" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/TERROR.jpg" alt="" loading="lazy" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/TERROR.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/TERROR-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/TERROR-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/TERROR-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/TERROR-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/05/TERROR-350x350.jpg 350w" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" /> © Alexander Widding / Imageselect

Terrorist kuritarvitas Viini lahingut Napilt enne oma terrorirünnakut 2011. aastal kirjutas Anders Breivik manifesti „2083: Euroopa iseseisvusdeklaratsioon“, milles ta idealiseeris kristlaste võitu moslemite üle Viini all. Tegelikkus oli aga kirjum, kuna sõdivatel pooltel oli palju motiive lahingus osalemiseks.

Näiteks toetasid katoliiklikud prantslased osmaneid võitluses katoliiklike Habsburgide vastu. Türgi sõjaväes oli esindatud palju religioone. Sultani vägesid täiendasid sõdurid ta kristlikest vasallriikidest Kagu-Euroopas. Samas liitusid Poola väega sunni moslemitest Lipka tatarlastest ratsaväelased.

Näita rohkem Kuningaga eesotsas kappasid husaarid edasi, piigid ette suunatud. Türgi kaitsjad ei suutnud telkide vahel varju leida ja Poola ratsanike piigid tungisid türklaste kehadesse.

Rünnak lõhkus täielikult türklaste sõjaväe, mille võitlusvõime oli nüüd kaootilises põgenemises kadunud.

Ka suurvesiir pidi tõdema, et lahing oli kaotatud. Ta kiirustas komandopunktist oma staapi pealaagris, kus ta haaras oma privaatse rahakassa ja põgenes telgist sellise kiiruga, et kaotas oma turbani.

Kui tubli 12 tundi kestnud lahing oli viimaks lõppenud, oli Viin vabastatud ja ühes sellega kogu Lääne-Euroopa osmanite invasioonist pääsenud. Enam kunagi ei ole türklased nii kaugele Euroopasse tungida püüdnud.

Poola päästis Euroopa Kui koitis 13. september, paljastas päikesevalgus osmanite mahajäetud laagri. Peagi tunglesid Viini elanikud läbi purustatud kindlustuste linnast välja, et rüüstata põgenenud vaenlase telke. Poola ratsavägi oli aga juba öösel laagri varast tühjendanud ning Jan III Sobieski oli isiklikult endale nõutanud suurvesiiri telgi aarded.

Paljude surnud ja haavatud osmanitest sõdurite kohta, kes olid lahinguväjale maha jäetud, kirjutas kuningas oma naisele otsekoheselt ja ilma midagi ilustamata: „Nad polnud väärt meie mõõkade nüristamist, seega tegime me lõkke ja põletasime nad kõik.“

Samal päeval parafraseeris kuningas kirjas paavstile Caesari kuulsaid sõnu ning kirjutas: „Tulime, nägime ja jumal võitis.“

Veel selsamal päeval ratsutas ta uhkelt läbi Viini nagu Rooma keiser triumfirongkäigus, ümbritsetuna osmanitelt konfiskeeritud lahingulippudest.

Viinlaste suured rahvahulgad ülistasid kõikjal tänavail suurt sõjakangelast: „Pikka iga Poola kuningale.“ Kaotanud suurvesiiri täielikuks häbistamiseks veeti temalt äravõetud hobust kuninga oma järel.

Kuigi Kara Mustafal õnnestus esialgu küll põgeneda sõjalise kaotuse eest Viinis, ei saanud suurvesiir pageda sultani karistuse eest. Kolm kuud pärast alandust ta hukati: sultani mehed kägistasid ta siidnööriga.

Loe lisaks Andrew Wheatcroft The Enemy at the Gate, Pimlico, 2009

John Stoye The Siege of Vienna, Pegasus Books, 2008

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Tütarlaps tegi seda esimesena: ümber maailma Ford T-ga" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ajaloolised fotod Tütarlaps tegi seda esimesena: ümber maailma Ford T-ga Ford T-ga ümber maailma Kanadalanna Idris Hall oli äsja saanud 16aastaseks, kui ta silmas ajalehes seikleja Walter Wanderwelli kuulutust, milles...

by Troels Ussing ja Bue Kindtler-Nielsen 1. juuni 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Tikukuningas pettis miljonitega" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-8-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-8-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/pre-8-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Kuritöö ja karistus Tikukuningas pettis miljonitega Tikukuningas pettis miljonitega Majandusgeenius, Euroopa päästja ja maailma suurim pettur – nii on tituleeritud Rootsi ärimeest Ivar Kreugerit, kes 1920....

by Else Christensen & Bue Kindtler-Nielsen 1. mai 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kas autod on sõitnud auru jõul?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/auto600x400-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/auto600x400-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/auto600x400-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Masinad Kas autod on sõitnud auru jõul? Kas autod on sõitnud auru jõul? 20. sajandi alguses hakkas teedel nägema üha rohkem sõiduautosid, kuid autole sobiva kütuse suhtes...

by Imeline Ajalugu 2. juuni 2023 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Mis tööd tegi seebikeetja?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/seep600x400-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/seep600x400-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/seep600x400-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Mis tööd tegi seebikeetja? Mis tööd tegi seebikeetja? 19. sajandil polnud seebitegu perenaisele ohutu tegevus. Ajapikku muutus see väljaõppinud käsitöölise ametiks. © Science &...

by Imeline Ajalugu 1. juuni 2023 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kust said kristlased veeuputuse müüdi?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/Noa600x400-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/Noa600x400-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/Noa600x400-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Religioon Kust said kristlased veeuputuse müüdi? Kust said kristlased veeuputuse müüdi? Kas lugu Noa laevast esineb üksnes piiblis või on selle elemente ka teistes religioonides? ©...

by Imeline Ajalugu 31. mai 2023 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kes alustas Teises maailmasõjas terroripommitamist?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/terror600x400-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/terror600x400-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/05/terror600x400-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Teine maailmasõda Kes alustas Teises maailmasõjas terroripommitamist? Kes alustas Teises maailmasõjas terroripommitamist? 24. augustil 1940 heitis Saksa Luftwaffe eksituse tõttu pommid Londonile. Sellest sai mõlemapoolse terroripommitamise stardipauk....

by Imeline Ajalugu 30. mai 2023 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Viin ootas hinge kinni pidades oma saatuslikku tundi

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool