1923. aasta 5. augustil peeti Narva-Jõesuus Viru-Ingeri laulupidu, millest kaks päeva hiljem avaldati Päevalehes pikem ülevaade.

„Ükski suurem algatus ei wõi teostuda ilma ettewalmistusita. Üleriikline laulupidu walmis tegelikus ettewalmistusteos alles paari aasta järele. Olgugi wäiksemas ulatuses, kuid seda tööd nõudis ka Wiru-Ingeri laulupeo korraldamine. Sellest tööst, kuidas walmis eeskawa, kuidas jõuti niikaugele, et koorid kooslesid ja muud nägematud instruktsioonid kokku sääti, ei ole laiemal hulgal selgemat ülewaadet. Küll wõidi aga näha, et midagi liikuma on pandud ja et midagi selle tagajärjel sünnib.

Esimesed awalikud pääsukesed selles töös olid need kirwehoobid, mis kõlalawa ehitamist kuulutasid. N.-Jõesuu ilusamasse paika, meriranna ja kuursaali wahelisse parki, kõrgete ja sirgete mändide alla walmis laudadest ehitus, mis pidi aitama edasi anda seda waimustust, ja tuld, mida hoowab selle rinnust, kes laulab, kui ka sellest, kes kuulab. Muidugi mõista ei olnud see ehitus arkitektuuriliselt nii kolossaalne kui Tallinna kõlakoda, kuid seda rohkem täitis ta oma otstarwet.

Juba paar päewa enne laulupidu wõis kohapeal elawat liikumist ja tegewust märgata. Noorte ühing „Tungla“ koori kohale­jõudmisega, reede õhtu hilisel tunnil, suurenes see weel märksa. Laupäewase päewa jooksul tihenes Jõesuu supelus­wõõraste igapäine elu kahekordseks ja muutus elawaks, kui oleks kari wallatuid lapsi tänawaile paisatud. Ja seda wõis tõepoolest nähagi. Edasi-tagasi kihawad, wallatuse ja rõõmu hoos juttu wadistades, mille hulka hele ja lõbus naer kõlab – Tallinna ärksamad noored „Tungla“, „Raudami“, Rahwaülikooli ja ülemaalise noorsooühendus kooride näol. [—] Piduwõõraste kogunemine N.-Jõesuhu algas aga täies hoos pühapäewa hommikul. Tallinnast laupäewa õhtul kell 10 wälja saadetud erarong jõudis poole seitsme paiku Narwa. [—]

Kooride ühisharjutus peeti laulupeo platsil kell 9 hommikul, mis kuni üheni kestis. Pealtkuulajaid-maksulisi oli wähe.Kella üheks kogusid kõik pidust osa­wõtjad-tegelased sadama lähedal asuwa endise wineeriwabriku platsile, et rongiks moodustuda. [—]

Wähe aja pärast olid kõik koorid omil kohtel. Mõni minut hiljem ilmus ka üks mootorlaew ja paat Rosonni jõge mööda sõites silmapiirile. Laew oli lipuehtes ja juba eemalt paistsid seesolijate heleda­wärwilised riided.

Suust suhu käib rongis hüüd: „Ingerlased tulewad.“ Juba seab orkester end ingerlaste wastuwõtmiseks silla ääre. Koorid jätawad omad asupaigad ja rühiwad uudishimulikult kaldale lähemale. Kõlawad porilaste marsi helid orkestri poolt ja samal ajal laulawad ingerlased ka oma terwituslaulu paadist.

Peale wastuwõtmise tseremonii näidatakse ingerlastele oma koht rongi keskel kätte. Neid oli wähe üle 50 inimese, neist peaasjalikult naised ja neiud rahwa­riietes. Mehed kandsid oma harilikke musti kuube. Rahwariides läbistub tugew Wene omapärasus ja maitse. [—]

Üldkoore juhatab „Tungla“ koorijuht Th. Wettik. Segakoori eeskawas on samad laulud, mis üleriiklise Tallinna laulu­peo kawas olid. Esimeses osas on
K. Türnpu „Walwur, kas ju mööda öö“, F. Saebelmanni „Palwe“, R. Tobiase
„Eks teie tea“, K. A. Hermanni „Isamaa mälestus“, E. Genetzi „Suomen walta“ ja F. Saebelmanni „Kaunimad laulud“.

Ettekande mõju oli ootamata suur. Hääle rühmade wahel wõis kenakest ühtlust ja wahekorda märgata. Kõlaliselt oli hääl, mis oma laineid kaugele parki mööda laiali saatis ja kuulajaid waimustas, wärwikas ja wõimas.

Kui wälja arwata mõned wähemad tehnili­sed wääratused, nagu koori ebaõige pauside wäljapidamine ja mõned äraweeremised taktikepi alt, siis wõib üldkooride ettekanned muusikaliselt täiesti kordaläinuks lugeda.

Lauljad kõnelewad, et herra Wettiku juhatusel kerge ja hea laulda oli, mida ka wäljaspoolt märgata wõis, sest sellel noorel koorijuhil on jõudu, püüdu ja tahet. Sedasama wõib ka teise ja kolmanda osa laulude kohta öelda. Nii tuli siin wäga mõjuwalt esile M. Saare „Laulu mõju“, M. Lüdigi „Koit“ jne. Suur osa laule korrati publikumi elawal nõudel.

Ingeri rahwalaulud leidsid haruldast sooja wastuwõttu. Nende laulud [—], mis kõik koorilaulud olid ja ühe ettelaulmisega algasid, kutsusid otse owatsiooni wälja. See osa pidust muutus üldiseks meie hõimlaste-ingerlaste austamiseks publikumi poolt.

Kõik pidulised lahkusid ülewas meeleolus selle järel, kui hra Luur toim­konna nimel kõiki tänanud ja pidu head korda­minekut, ka ainelisest küljest, konstateerinud oli.“