“Kokku leiti 16 luustikku. Kõige varasemad matused pärinesid 13. sajandist ehk kiriku algusaegadest. Kõige hilisemad aga tõenäoliselt 18. sajandist. Igal juhul on kõik maetud enne Katariina II ukaasi (1772), mis käskis lõpetada kirikuaedadesse ja asulatesse matmise,“ kirjutas Viru-Nigula koguduse diakon Aili Ilves ajalehes Eesti Kirik.

“Hauad olid paralleelsed kirikuga – näoga ida suunas. Oli üksik- ja kaksikmatuseid, aga puhastati välja ka üks ühishaud. Viimased sängitatud ilmselt mingi pandeemia ajal, näiteks katku ajal 1710. aastal

Ühishauas oli neli maetut: kaks meest, üks naine ja üks laps. Aga laps oli pandud peale vastupidises suunas, sel viisil mahub ühte haualohku enim indiviide. Leidudest tulid välja mõned noad (ka ühel lapsel), vöörõngad, sõrmus, sõlg ja helmekeed. Ühel naisel oli pea all näiteks vasesulamist ehtenõel 13. sajandist.