Lapsi toova kure pikk teekond

Kreeklased uskusid, et meessugu kannab lapse eluseemet ning naine panustab ainult täiendava kasvupinnasega. Nii matemaatik Pythagoras kui ka filosoof Aristoteles uskusid, et mees teeb lapse üksinda. Naise keha – mis muutub viljakaks vürtsikaid toite süües – toimib üksnes loote ajutise asupaigana.

Naise viljakas keha on nagu metsloom, kes püüdleb ainult ühe asja – laste sünnitamise – poole. Nii väidab filosoof Platon oma töös “Timaios” umbes aastast 360 eKr. Kui emakat ei viljastata, rändab see ehedas frustratsioonis kehas ringi ja kinnitub erinevatesse kohtadesse. Platoni kaasaegne kreeka filosoof Hippokrates nägi samuti emakat ülejäänud kehast sõltumatu üksusena, mis ringi liikudes surub organitele ja närvidele ning võib naissool põhjustada hüsteeriahooge.

Kreeka-Rooma arst Galenos jõudis oma teooriaga juba tõele lähemale: tema uskus, et laps tuleb ilmale, kui mehe ja naise suguorganid ühendada ja vastastikku soojust vahetada. Samuti uskus ta, et mees toodab rohkem soojust kui naine. Seetõttu on tema genitaalid paigutatud kehast väljapoole ning naise omad sisse. Lisaks sellele on need kaks organit teineteise peegelpilt.

Naise suguorganite vedelik on nagu piim, samas kui mehe oma on kalgendaja, mis paneb piima juustuks kalgenduma. Nii kirjeldas paljunemist viieköiteline teos “Arstiteaduse kaanon” (autor Avicenna ehk Ibn Sina) aastast 1025.

Vastsündinud lapsed saabuvad kurega lennates, väidab Skandinaavia jumalalaul “Völuspá” (“Nägijatari kuulutus”) hilisest viikingiajast. Mees on loodud saarepuust, naine pärineb lepapuust ja piksejumal Höönir annab inimesele hinge, mille toob kohale kurg. Sellel põhinevat müüti jutustasid kuni 20. sajandini vanemad ja kooliõpetajad, kes püüdsid põigelda uudishimulike laste küsimuste eest, kust lapsed tulevad. Räägiti, et pikanokaline lind leiab vastsündinu soost ja toob ta ­vanematele.

Kana munasarjade avastamine tegi Itaalia anatoomi ja kirurgi Hieronymos Fabriciuse tuntuks kui “embrüoloogia (embrüo arengu) isa”. Kuidas vastavastatud munasarjad täpselt toimisid, ei olnud Fabricius aga kindel. Tema õpilane, Inglise arst ja loodusuurija William Harvey läks sammukese kaugemale ja uuris viljastatud kanade mune. Ta tegi kindlaks, et kõik elusolendid tulevad munast.

Hollandi arst Regnier de Graaf täiendas teadmisi pöördelise kirjeldusega munarakkude arengust. Munasarjas kasvavad nn folliikulid, mis sisaldavad munarakku. Graaf tegi selle avastuse viljastatud küülikuid uurides. Ta nimetas folliikuliteks rakke, mis kaitsevad ja küpsetavad munarakku kuni ovulatsiooni ja munajuhast väljutamiseni. Munajuhas toimub viljastamine ja folliikulist saab nn kollaskeha – nääre, mis toodab naissuguhormoone ja valmistab emaka ette väikest embrüot majutama. Inimese munaraku avastas aga poolteist sajandit hiljem Karl Ernst von ­Baer.

Hollandi amatöörteadlane Antony van Leeuwenhoek uuris enda konstrueeritud mikroskoobiga mehe spermat ja avastas, et selles keeb tillukeste loomade elu. “Ma leidsin arvukalt väikeseid loomakesi – neid peab olema rohkem kui tuhat – alal, mis pole suurem liivaterast,” kirjutas ta Londoni Kuninglikule Seltsile. Ta arvas, et iga väike loomake on uue elu eelkäija. Mõni teadlane väitis seejärel, et nad silmasid sperma­vedelikus isegi miniatuurseid inimesi.

On ainult üks muna. Selle istutas jumal maailma esimese naise sisse ja sestsaadik on iga inimene sellest loodud väike koopia. Selline teooria kuulub Itaalia füsioloogile Lazzaro Spallanzanile, kes uskus samuti, et spermarakk on parasiit, kuna see on vedel aine seemnes, mis elu loob. Ta heitis ka esimesena valgust teooriale, et viljastumine toimub hetkel, mil sperma kohtub munarakuga.

Lõpuks, pärast 2300 aastat otsimist ja imestamist, lahendasid teadlased paljunemise mõistatuse. 1860. aastal tõestas teadlane Louis Pasteur, et organismid paljunevad ainult vastastiktoimes teiste organismidega. Pasteur tegi selle avastuse aga mitte muna- või seemnerakke, vaid elusaid pärmirakke uurides. Mees ja naine loovad seega lapse koos.