Parthenoni sisemus oli hämar

Säärasele järeldusele jõudis Oxfordi ülikooli arheoloog Juan de Lara, kes võttis nõuks välja selgitada Parthenoni omaaegse valgustusrežiimi. Ta kogus kokku kogu info, mida võib välja lugeda templi varemete arheoloogilistest uuringutest, ja kasutas valguse hoones levimise uurimiseks tänapäevast arvutimodelleerimist, mis arvestas ka templis kasutatud materjalide valguse peegeldamise võimet.

Selgus, et templis, mille sisemuses kõrgus kullast ja elevandiluust Athena kuju, oli üsnagi hämar. Otsene päikesevalgus ulatus kujuni vaid teatud päevadel, valgustades ka siis vaid kuju alaosa. Basseinid, mille funktsioonideks on seni peetud valguse peegeldamist, ei avaldanud templi valgusrežiimile peaaegu mingit mõju ja nende otstarve oli arvatavasti kas niiskuse reguleerimine või siis kasutati neid rituaalide läbiviimiseks, kirjutas teadlane ajakirjas The Annual of the British School at Athens.

Templis valitsenud hämarus oli taotluslik, sest see mõjus religioosset elamust suurendavalt, sisendades aukartust jumalanna kuju suhtes.