Adam Johann von Krusenstern
Hagudi mõisas sündinud Adam Johann Krusenstern läks ajalukku Venemaa esimese ümbermaailmareisi juhina. See sõit tegi temast kogu maailmas tunnustatud geograafi.
Loe AI kokkuvõtet
Adam Johann von Krusenstern, sündinud Hagudi mõisas, on ajalukku läinud Venemaa esimese ümbermaailmareisi juhina, tehes temast tuntud geograafi. Kuigi alguses tema plaanile Peterburis huvi ei tuntud, õnnestus tal reformide ja soodsa poliitilise olukorra toel saada 1802. aastal ekspeditsiooni juht. Krusensterni kokkupõrkeid ja saavutusi mereväes saatis abikaasa Juliane von Taube toetus ja tema tegevust toetasid merenduslikud innovaatorid. Krusensterni reisiga kinnitas Venemaa koha mereriikide seas, mõjutas järgnevate ekspeditsioonide planeerimist ja tõstis esiplaanile geograafilised teadusuuringud, sealhulgas Vaikse ookeani atlase koostamine, mis tõi talle rahvusvahelise kuulsuse.
Oli aasta 1799. 29aastane Adam Johann von Krusenstern seilas Briti Ida-India Kompanii laevaga Bombay Castle Hiinast tagasi kodu poole.
Krusenstern oli viimased kuus aastat teeninud Briti kuningliku mereväe ja Briti Ida-India Kompanii laevadel. Ta oli võidelnud prantslaste vastu Põhja-Atlandil, käinud Põhja-Ameerika ja Kariibi mere sadamais ning seilanud ümber Hea Lootuse Neeme kuni India ja Hiinani.
Kuulsad mereretked - põnev näitus Lennusadamas
Uuri lisaks
- Suurnäitus Lennusadamas
Kõike seda tehes oli ta üha paremini hakanud mõistma maailmakaubanduse toimimismehhanisme ning märkas valgeid laike kaartidel. Pool aastat väldanud merereisi kasutas Krusenstern selleks, et kavandada omaenda tulevast ümbermaailmareisi. Selle retkega lootis ta kirjutada end mitte ainult oma kodumaa, vaid kogu maailma ajalukku.
Vene esimene ümbermaailmareis
Paraku ei läinud koju jõudes kõik nii libedalt, nagu ta oli lootnud. Suur õhin asendus üsna kiiresti pettumusega, kuna Peterburis ei tuntud tema plaani vastu huvi. Krusensterni idee, et Vene impeerium peaks globaalsesse merekaubandusse jõuliselt sekkuma, ei olnud küll iseenesest midagi uut ning kogu tema edasist karjääri arvesse võttes polnud see ka kõige tähtsam.
Mereväe arendamisele oli hakanud rõhku panema juba Peeter Suur, kuid 18. sajandi lõpuks polnud Vene laevastik veel suutnud maailmameredel kanda kinnitada. Venelastel oli õnnestunud oma mõjusfääri saada Vaikse ookeani põhjaosa Kamtšatkast Alaskani, kuid suur murekoht oli nende alade integreerimine ja impeeriumi rüpes hoidmine. 18. sajandi esimesel poolel oli Venemaal hakanud suurenema huvi ka mereretkede ja geograafiliste avastuste vastu; selles vallas tegi suure töö ära Taani päritolu Vitus Bering.
Uus võim, uued tuuled
Aastail 1800–1801 võeti Venemaal ette suured muudatused. Krusenstern teenis toona Tallinnas. 1802. aastal tõusis tema plaan uuesti päevakorda.
Krusensterni ümbermaailmareisi kavale andis uut lootust soodne sisepoliitiline olukord. Kui võimule tuli Aleksander I, sai Vene mereväeministriks reformimeelne admiral ja tuntud anglofiil Nikolai Mordvinov.
Krusenstern meenutas hiljem: „See oli muutus, mis taaselustas mu lootused, ja ma ei raisanud hetkegi, et oma plaani peaaegu täielikult muuta; kaheaastane kodumaal viibimine oli avanud mu silmad mitmes aspektis, kuid majanduslikud põhimõtted jäid samaks.“
Krusensterni täiendatud plaan kinnitati kiiresti ning ta määrati 1802. aasta augustis Vene esimese ümbermaailmareisi juhiks. Loodeti, et ekspeditsioon väljub juba samal aastal. Krusensterni esmane ülesanne oli seega põhjendada reisi edasilükkamise vajadust. See pidi andma olulist lisaaega ekspeditsiooni põhjalikumaks ettevalmistamiseks. Sellist kiirustamist oluliste ekspeditsioonide korraldamisel tuli Venemaal ette aga veel hiljemgi, näiteks Fabian Gottlieb von Bellingshauseni Antarktika retkeks (1819–1821) valmistumiseks anti aega kõigest seitse kuud.
Kuna teenistuses olid aastad 1799–1802 Krusensternile valmistanud parasjagu pettumust, siis oli tal rohkem aega pöörata tähelepanu eraelule. 1801. aasta septembris oli Krusenstern abiellunud Järvakandi mõisas Juliane von Taubega ning juba aasta hiljem sündis neil Tallinnas esimene poeg Otto.
See tähendas, et Krusenstern pidi varsti oma abikaasa ja vastsündinud pojaga mitmeks aastaks hüvasti jätma. Loomulikult mõjus niisugune väljavaade raskesti kogu noorperele.
Krusensterni maailmakaardid ja Vaikse ookeani atlas
Krusensterni ekspeditsiooni meeskonda arvatud kaasmaalane Hermann Ludwig von Löwenstern kirjutas 2. märtsil 1803 Peterburis: „Õhtul käisin Krusensternide juures teed joomas. Ma tunnen tema vaesele naisele kaasa. Ta elab tema lahkumist juba raskelt üle.“
Mõnevõrra leevendas olukorda ja andis mõlemale kindlustunnet keisri poolt 1803. aasta mais Krusensterni abikaasale määratud aastane toetus 1000 hõberubla, mistõttu ei pidanud Krusenstern oma ümberilmareisil vähemasti mõtlema pere majanduslikule toimetulekule.
Krusenstern alustas kiiresti ekspeditsiooni ettevalmistustega. Vaja oli leida ning osta ümbermaailmareisiks sobilikud laevad ja muu varustus ning ühtlasi komplekteerida meeskond ja leida teisele laevale kapten. Krusensterni valik langes Juri Lisjanskile, keda ta hästi tundis ning kellega ta oli varem Briti mereväes stažeerinud. Laevade ostmine tehtigi ülesandeks Lisjanskile, kes leidis need lõpuks Londonist. Seejärel anti alustele venepärased nimed: Nadežda ja Neva.
Ühtlasi muretseti mitmesugust varustust ja navigatsiooniinstrumente, mida saadi Hamburgist ja Londonist. Üleüldse oli kogu ümbermaailmareis ette valmistatud inglaslikel põhimõtetel, peamiselt järgiti James Cooki eeskuju. Et uurimisreis täielikult õnnestuks, uuriti peale inglaste laevade ja riistade ka nende toitu ja riietust.
Vene lipp ümber maakera
Ekspeditsioonil osales kokku 129 meest, kelle seas olid ka Saksa loodusteadlased Georg Heinrich von Langsdorff (1774–1852) ja Wilhelm Gottlieb Tilesius von Tilenau (1769–1857) ning Šveitsist pärit astronoom Johann Caspar Horner (1774–1834).
Veel osalesid ekspeditsioonil Eestimaalt pärit laevaarst Karl Espenberg (1761–1822) ning samuti Eestimaalt sirgunud hilisemad maadeavastajad Otto von Kotzebue (1787–1846) ja Fabian Gottlieb von Bellingshausen (1778–1852).
Peale dokumentaalse osa, mis on osaliselt säilinud Eesti Rahvusarhiivis, säilitatakse selle retke esemelist pärandit ka teistes Eesti mäluasutustes: Eesti Ajaloomuuseumis ja Eesti Rahva Muuseumis.
Kolm aastat kestnud Vene esimesel ümbermaailmareisil oli suur tähtsus Vene impeeriumi merenduslikule mainele – sellega kinnistati end maailma suurte mereriikide hulka.
Vene lipp oli teinud maakerale tiiru peale ja jõudnud esimest korda ka lõunapoolkerale. Impeeriumi seisukohalt oli oluline, et saadi kinnitus võimele tegutseda maailmameredel ning suudeti sisse seada regulaarne varustusliin oma Vaikse ookeani kolooniatega.
Krusensterni juhitud ümbermaailmareisi tuules korraldas Vene impeerium järgmise poole sajandi jooksul kümneid sarnaseid ekspeditsioone, mida vähemasti esialgu juhtisid peamiselt Eestist pärit baltisakslased. Krusensterni arvates oli oluline veel mereväe arendamine kadettide praktika kaudu ning kõikidest tulevastest ümbermaailmareisidest sai oluline väljaõppemeetod. Samuti oli Krusenstern kätte näidanud parima võimaliku tee, kuidas selliseid merereise korraldada.
Krusenstern ise pidas kõige olulisemaks hoopis teadust. Tema edasist tegevust hinnates võib väita, et ta oli Vene esimese ümbermaailmareisiga kasutanud oskuslikult ära võimaluse, millega toita enda teadmisjanu. Nii sai temast ka Vene geograafiateaduste juhtfiguure. Rahvusvaheliselt kinnistas Krusenstern enda kui hüdrograafi mainet ümbermaailmareisi päeviku ja atlase avaldamisega. See ilmus alates 1809. aastast mitmes osas ja võeti kõikjal Euroopas hästi vastu. Peale vene keele tõlgiti see ka saksa, inglise, rootsi, hollandi, taani, itaalia ja prantsuse keelde.
1812. aastal pärast tegevteenistusest lahkumist hakkas ta koos endise riigikantsleri Nikolai Rumjantseviga ette valmistama ekspeditsiooni Loodeväila, mille juhiks määrati tema soovitusel Otto von Kotzebue. Selle sõidu ettevalmistuste tegemiseks reisis ta 1814. aastal Inglismaale, seekord juba kuulsa ümbermaailmasõitja ja maineka hüdrograafina.
Krusensterni maailmakaardid ja Vaikse ookeani atlas
Krusenstern viibis Inglismaal aasta, käis mitmes Briti asutuses ja sadamas ning tutvus paljude kuulsate Briti meresõitjate ja teadlastega. Osaga neist jäi Krusenstern aastakümneteks kirjasõbraks ning see andis suure panuse tema teadustöösse.
Kodumaale naasis ta 1815. aasta suvel – just õigel ajal, et Otto von Kotzebue teele saata. Seda nii olulist aastat Euroopa ajaloos võib pidada otsustavaks ka Krusensterni karjääris.
„Mis edasi?“ küsis ta endalt, kirjutades Londonist mõned kuud varem oma heale sõbrale Hornerile. „Ma ei tea veel, mida ma Venemaale jõudes tegema hakkan. Suure tõenäosusega lahkun ma teenistusest, sest kuigi ma usun, et mulle, võiks varsti anda admiralitiitli, ei kavatse ma selle järele oodata.“
Tagasi Eestis
Niisiis hakkas Krusenstern taas vaatama kodumaa poole. Kuigi tema sünnikoht Hagudi mõis ei olnud enam perekonna valduses, lootis ta siit siiski leida endale meelepärase elukoha. Valituks osutus Kiltsi mõis (saksapäraselt Ass), mille ta omandas 1816. aastal. Järgmised viis-kuus aastat veetiski ta peamiselt seal, pühendudes teadustööle. 1818. aastast alates töötas Krusenstern Kiltsi mõisas intensiivselt Vaikse ookeani atlase kallal. Tööga oli ta alustanud juba ümbermaailmareisil ning reisi kajastavas atlases avaldatud kaartidega. Krusenstern nägi aga vajadust ühtse tervikliku teose järele, mistõttu võttis ta Vaikse ookeani atlase koostamise oma südameasjaks.
Eessõnas kirjutas ta: „Kui 1803. aastal, st enne minu reisi Nadeždal, oleks meil olnud sarnane töö Jaapani, Ohhoota mere ja Kuriilide rannikutest, siis kui paljudest ohtudest ja valulikest hetkedest oleks mind ja mu vapraid kaaslasi säästetud. See oli merendusliku informatsiooni puudumine ammu tuntud rannikutest, mis andis mulle selleks tööks idee.“
Sellest tõdemusest on hästi näha, missuguses seisus oli veel 1820. aastail Vaikse ookeani kaardistamine.
Aastail 1819–1821 nägi Krusenstern palju vaeva, et tõestada Peterburis oma teadustöö olulisust. Juba mitu aastat polnud ametlikes mereväe ja admiraliteedi väljaannetes ilmunud ühtegi tema kirjutist, samuti ei pööratud Peterburis tähelepanu tema tööle maailmamerede ega Vaikse ookeani hüdrograafia vallas.
1821. aasta detsembris kirjutas Krusenstern juba lootust kaotades: „Kunagi ei lakanud ma võimaluse piires tegelemast töödega, mis kuuluvad minu teenistuse teaduslikku ossa ja teaduse levitamisse. Aeg-ajalt esitasin oma töid, kuid ühelegi eelnimetatuist ei ole vääriliseks peetud tähelepanu osutada, vastupidi, ma olen korduvalt saanud alanduste, mõnikord mind väga solvavate alanduste osaliseks.“
Selleks ajaks olid Lõunamere atlase 34 kaardilehest autori enda kulul trükiks ette valmistatud pooled. Viimase õlekõrrena pöördus Krusenstern ka oma tuttavate poole Suurbritannias ja Prantsusmaal, pakkudes, et ehk võiks tema atlase avaldada hoopis seal. Saanud küll üdini positiivse tagasiside, peeti sellise teose trükkimist siiski liiga kulukaks, mistõttu tema plaan ei realiseerunud. Küll aga võtsid Briti ja Prantsuse meresõitjad ning Saksa geograafid Krusensterni töö hiljem kasutusse.
Olukord muutus 1822. aastal, kui mereministeeriumi juhtimise võttis faktiliselt üle Krusensterni kaasmaalane Otto von Möller, kellega Krusensternil olid head suhted. Nii tegi Möller keisrile ettepaneku Krusensterni töö siiski avaldada.
1822. aasta veebruaris kirjutas Krusenstern Hornerile: „Ma edastan Teile uudise, mis Teid kindlasti huvitab. Kontradmiral Möller, kellega ma alati sõbralikes suhetes olen olnud, tegi eile keisrile ettekande minu tööst, ning minu Lõunamere atlas trükitakse hoolimata Sarõtševi jt vastuseisust. Selle tarbeks kolin ma Peterburi, et saaksin ise jälgida oma kaartide trükki.“
Niisiis oli Krusenstern järgmised kaks aastat peaaegu täielikult keskendunud oma atlasele.
Vaikse ookeani atlase ja selle täiendatud trükkide tiraaž ei ole täpselt teada. Selge on see, et see levis kogu Euroopas, sest järgmistel kümnenditel kasutasid Euroopa meresõitjad ja hüdrograafid seda laialdaselt. Peale selle jõudis atlas ka Ameerika Ühendriikidesse. Sellest annavad tunnistust nii Krusensterni kirjavahetus, arvustused ja reisikirjad kui ka kaardid ja atlased, milles tema nimi on eraldi välja toodud. Seetõttu võib tema Vaikse ookeani atlast pidada oma aja üheks parimaks hüdrograafiateoseks.
Adam Johann von Krusensterni karjääri võib tinglikult jagada kolmeks: ümbermaailmareis, hüdrograafiaalane teadustöö ning mereväe kadetikorpus, mille direktor ta oli aastail 1827–1842. Selle asutuse käekäik läks Krusensternile alati korda, eelkõige selle pärast, et ta oli seal ise õppinud ja näinud, kui kehvas seisus oli toona Venemaal mereharidus. Alates 1811. aastast oli ta kooliga seotud juba ka töiselt, ta hakkas vastutama õppekavade eest. Nii saigi temast varsti pärast keiser Nikolai I võimuletulekut selle õppeasutuse direktor ning tal avanes võimalus parandada kadettide õpi- ja elutingimusi, võttes eeskuju sama tüüpi Briti asutustest.
Krusensterni elu ja teenistus
Nii Vene admiraliteedis kui ka Euroopa geograafide seas endale nime teinud Adam Johann von Krusenstern pidas oma koduks ikka Eestit.
- 19. novembril 1770Sündis Hagudi mõisas baltisaksa aadliperre. Tema pere ei olnud liiga jõukas, kuid noor Adam Johann sai koduõpetajalt hea esmase hariduse.
- 1782–1785Õppis Tallinna toomkoolis, misjärel astus juhuse tahtel Kroonlinna mereväe kadetikorpusesse. Seal õppis ta kuue aasta asemel kolm aastat, kuna 1788. aastal puhkes Vene-Rootsi sõda ning ta värvati tsaaririigi teenistusse (ametlikult 1789. aasta jaanuarist).
- 1790–1793Teenis ta Tallinnas ja Kroonlinnas, kuniks valiti ühe väljapaistva Vene ohvitserina praktiseerima Briti mereväkke.
- 1793–1799Seilas Briti kuningliku mereväe ja Briti Ida-India Kompanii laevadel.
- 1799–1802Teenis Tallinnas sõjalaevadel.
- 1802 augustMäärati Vene esimese ümbermaailmareisi juhiks.
- 1803–1806Juhtis Vene esimest ümbermaailmareisi.
- 1806–1809Töötas ümbermaailmareisi tulemuste väljaandmise kallal.
- 1809–1812Oli taas tegevteenistuses, seekord Peterburis.
- 1811Määrati Vene mereväe kadetikorpuse klassiinspektoriks.
- 1812Lahkus tegevteenistusest ning hakkas ette valmistama Otto von Kotzebue nn Ruriku ekspeditsiooni.
- 1814–1815Käis Suurbritannias.
- 1815–1824Keskendus teadustööle, elades peamiselt Kiltsi mõisas, kuid oli samal ajal mitme vähem olulise mereväekomitee liige.
- 1826Määrati Vene mereväe kadetikorpuse direktori kohusetäitjaks.
- 1827Sai Vene mereväe kadetikorpuse direktoriks ja valiti admiraliteedi nõukogu ja mereväe teaduskomitee alaliseks liikmeks.
- 1841Nimetati admiraliks.
- 1842Läks erru.
- 24. augustil 1846Suri Kiltsi mõisas. Keiser Nikolai I eriloaga maeti ta Tallinna toomkirikusse, kus on ka muljet avaldav hauamonument.
Vaikse ookeani atlasega algas Krusensterni kuulsuse uus tõus. See oli väljapaistva teadlase, mitte enam meresõitja kuulsus. Ja seda mitte ainult Venemaal, vaid ka mujal Euroopas, eelkõige Suurbritannias ja Prantsusmaal, rääkimata Saksamaast. Juba oma eluajal avaldas Krusenstern sealsetes ajakirjades mitmesuguseid artikleid ning aitas vahendada Venemaa geograafiateaduse saavutusi. Inglise keelde tõlgiti Krusensterni enda ning ka näiteks Otto von Kotzebue ja Ferdinand von Wrangelli ekspeditsioonide tulemused.
Britid olid üldiselt venelaste reisidest suures vaimustuses ning nende teadmised ookeanidest tuginesid märkimisväärsel määral venelaste ekspertiisile. Krusensterni, Bellingshauseni, Kotzebue ja Friedrich Benjamin von Lütke kaarte ja reiside kokkuvõtteid kasutas näiteks ka maailmakuulus Charles Darwin, kui ta töötas välja oma korallriffide kujunemise teooriat.
Adam Johann von Krusenstern andis kahtlemata märkimisväärse panuse maailma merendus- ja teadusajalukku.
Viimased lood
Sõda
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele