Inglise kuningat Athelstani ründas 937. aastal pKr Põhja-Inglismaal iirlaste ja šotlaste liitlasvägi, kelle eesmärk oli naaberriigi kuningas maha lüüa. Athelstanil oli varuks trump: viikingitest palgasõdurid.
Viikingid ei lootnud kaugetele rannikutele korraldatud röövretkedel ainult heale õnnele. Nende edu tagasid aastatepikkune harjutamine, hoolas planeerimine, psühholoogiliste sõjapidamisvõtete tundmine ning teravmeelsete sõjakavaluste leidlik rakendamine.
Viikingitel olid kasutusel jämedakoelised hüüdnimed, nagu Torolf Seksiori, Herjolf Kärbundmunand ja Vitu-Ragnvald. Isegi üks Norra kuulsaimaid kuningaid pidi leppima hüüdnimega, mis iseloomustas tema salkus viltjaid juukseid.
Talumehed tulid lahingusse saarepuidust odadega, rikkad mehed Saksamaalt imporditud mõõkadega ning võitlustes karastunud sõjamehed vehkisid kahe meetri pikkuste sõjakirvestega. Selline oli viikingite võitmatu vägi, keda keegi ei suutnud kolmesaja aasta jooksul peatada.