Iru muinaslinnus, Idatee esimene valvur
Enamikule lugejatele pole ehk tundmatu Tallinna lähedal Pirita jõe käärus asuv Iru muinaslinnus, mida tuntakse ka kui Iru Linnapära. Meritsi lääne poolt saabujale oli see esimene maamärk eestlaste maast.
Koht sobib linnuse või kindlustatud asula rajamiseks looduslikus mõttes eriti hästi: Pirita jõgi teeb U-kujulise käänu, mille sisse jääb järsk ja kõrge kallas. Kaheosalise muinaslinnuse nõlva kõrgus jõepoolsel osal on 18–19 meetrit ning idapoolsel osal 12 meetrit.
Küllap ei olnud siinse koha kasutamise esimesel etapil vaja rajada isegi muldvalle.
Kui palju on Eestis linnuseid?
Loe lisaks
- Eesti linnused ja nende aeg, Imelise Ajaloo raamat, Äripäev, Tallinn 2025
Linnuse mõlemas otsas on siiski siiani näha umbes 1–1,5 meetri kõrgust valli. Kolmas vall, keskvall, jagab linnuse kaheks, luues kaks platood või hooviala: põhjapoolse (1000 m2) ja lõunapoolse (4000 m2). Seega on tegu mitte suure linnusega, vaid meie oludes suhteliselt levinud keskmise suurusega linnusega.
Samas pole Iru linnus kunagi tegutsenud nõnda, et mõlemad pooled koos moodustanuksid ühe tervikliku linnuse.
Kui vaadelda Põhjalinnust eraldi, oleks see suuruselt võrreldav Rõugega ning Lõunalinnus meenutaks oma mõõtmetelt pisut Otepääd.
Läänemeresoomlaste saabumine Irusse ja Põhja-Eestisse
Linnuse avastamise au kuulub baltisaksa ajalooõpetajale Artur Leopold Spreckelsenile, kes võis teostada Irus ka mingeid kaevamisi, millest meil mingit aimu ei ole. Igatahes on tõsisemaid arheoloogilisi kaevamisi Irus toimetatud alates 1936. aastast, mil kaevetööde initsiaator ja juhataja oli arheoloog Artur Vassar. Kohati oli tööde juhataja ka Richard Indreko.
Artur Vassar kaevas Irus ka hiljem, aastail 1952–1958, kuid nii nende kui ka varasemate kaevamistööde põhjal kirjutas Iru varasemast ajaloost kõige põhjalikumalt hoopis arheoloog Valter Lang 1996. aastal („Muistne Rävala“). Lang kaevas aastail 1984–1986 Iru linnuse keskvallil ka ise.
Tõsi, linnuse pronksi- ja eelrooma rauaaegset asustust oli 1970. aastal oma kandidaaditöös („Varane metalliaeg Eestis II a.t. e.m.a kuni meie ajaarvamiseni“) käsitlenud väga põhjalikult ka arheoloog Vello Lõugas.
Siinkohal tuleb mainida, et kõige põhjalikumalt ongi Iru linnustes kaevatud valle, seevastu hoove on uuritud palju vähem.
Linnustest on avastatud ohtrasti nöörkeraamikat (umbkaudu 400 potikildu), seitse kõõbitsat ning ka oletatav tulease, mida saab dateerida III aastatuhandesse eKr. Toona elasid Eesti alal kõrvuti erinevat geneetilist päritolu ja tõenäoliselt ka eri keelt kõnelenud kütid-korilased (kammkeraamika viljelejad) ning juba põhiliselt põllupidamise ja karjakasvatusega tegelenud nöörkeraamika harrastajad. Just viimased leidsid varju Iru mäe otsast.
Hetkel kuum
Kas see oli ajutine peatuspaik või püsivam asula, seda ei oska me praegu täie kindlusega öelda. Arvestades potikildude kogust, oli arvatavasti tegu püsivama asulakohaga.
Rohkem on meil arheoloogilist materjali pronksiajast ehk 8.–6. sajandist eKr. Sellest ajast pärit leidude koguarv ületab nelja tuhandet. See oli aeg, kui Põhja-Eesti aladele olid saabunud meie esivanemad läänemeresoomlased.
Kas linnus võeti üle varasemalt kultuurilt või rajasid saabujad selle ise, seda me ei tea. Just uute tulijate saabumise ajast pärinevad aga selged märgid asulast nii hoonete kui ka koldekohtade kujul. Hoonete jäljed maapinnas ja ka tukid ütlevad veelgi enam: tegemist oli rõhtpalkehitistega.
Pronksiaegset asulakihti on leitud ka väikeselt jõeäärselt platoolt, mis asub linnuse läänepoolse nõlva jalamil. See võib olla jälg pronksiaegsest sadamast. Ehkki sageli võib kohata ühe või teise mäe otsas asunud pronksiaegse asula kohta mõistet „pronksiaegne kindlustatud asula“, siis Iru puhul ei saa me seda nii kindlalt väita. Nimelt ei ole sellest ajast pärit kindlustustest jälgi siiani veel leitud.
Pärast seda aega on linnus praeguste teadmiste valguses olnud kas väheintensiivses kasutuses või hoopiski hüljatud, kuni eelrooma rauaajast ehk 3.–2. sajandist eKr pärinevad taas mõned esemed. Missugustel põhjustel linnuse ala siis kasutati, me ei tea.
Pikk linnuseajajärk
Kõige pikem ja intensiivsem oli aga nn linnuseajajärk, mis algas umbkaudu 6. sajandil ja kestis kuni 11. sajandi keskpaigani. Sellest ajast teatakse viit kindlustusfaasi, neist kahte lõuna- ja kolme põhjaplatool. Pirita jõe suudmeala moodustas umbes 6. sajandini Tallinna lahes eraldi klindilahelaadse sopi. Hiljemalt 7.–8. sajandiks oli senine sopp ilmselt muutunud praeguseks Pirita jõe suudmeks ning osaks Tallinna lahest. Arvatavasti oli Pirita jõgi, mis lahte suubus, muinasajal tunduvalt kõrgema veetasemega kui praegu. Samuti algasid viljaka mullaga alad tollal enam-vähem Iru linnamäe kohalt.
Seega tundub linnuse intensiivsema kasutamise algus umbes 6. sajandil olevat täiesti mõistetav, sest veerohke Pirita jõe suue oli üha enam avanemas merele ning Iru linnus kõrgus üle liivaluidete kui selge maamärk, mis lubas samal ajal kontrollida ka rannikust mööduvat mereteed.
Seega olid Pirita jõe suudmesse saabunud või ka horisondil piki Soome lahte möödunud laevad linnuserahva valvsa pilgu all, muutes linnuse asukoha merelt tulnud ohtude suhtes igati turvaliseks.
Arheoloogia väidabki tänapäeval, et just 6. sajandil võeti esialgu linnusena kasutusele väiksem põhjaplatoo, mille puhul rajati muldvallid selle väiksema platoo mõlemasse otsa: põhjapoolsesse ja praeguse keskvalli kohale.
Umbkaudu sajandi pärast on märgata asula tekkimist nii põhjavalli ette (kus tõenäoliselt asus ka sissepääs linnusesse) kui ka lõunaplatoole, millele oli oma sissepääs, mis kulgeb mööda nõlva idajalamilt.
Linnusest ligi 600 kuni 700 meetri kaugusele kirdesse jääb Iru küla, mis tundub olevat asunud seal juba lausa pronksiaja lõpust saadik.
Umbes 700. aastal on põhjalinnus sõja või hooletuse tõttu maha põlenud, ent kuna elutegevus lõunaplatool jätkus, võiks pigem oletada õnnetust.
Viikingiajal ehk 9. sajandil on ka lõunaplatoo saanud endale ümber kindlustatud mullast valli või ka kohati palktara (mille vastu on toetunud mingid hooned). Asula lõunaotsas on see vall olnud kividest.
Samal ajal ei ole põhjalinnust uuesti kindlustatud. Oletatavasti asus värav lõunalinnusesse endise avaasula sissepääsuteel.
10. sajandi alguses on maha põlenud kogu lõunalinnus ning ka avaasula linnuse ümber. Seekord võiks õnnetuse välistada. Seejärel on uuesti kasutusele võetud üksnes väiksem põhjaplatoo, mis on saanud väga võimsad kindlustatud vallid. Kohati on kindlustamiseks kasutatud palk- ja kivitõkkeid, mis on olnud eriti massiivsed linnuse mõlemas otsas.
Praeguse keskvalli kohal on olnud ka mingisugune väravakäik, mille kohal on tõenäoliselt kõrgunud kaitsetorn, nagu me võime neid täheldada ka mitmes muinasaja lõpu olulises linnuses, näiteks Pada, Valjala või Varbola linnuses. Sellest ajast on Irust leitud kaks araabia dirhemit, millest üks tuli välja keskvalli alalt ja teine põhjavalli alalt.
10. sajandil on seegi kindlustatud väikelinnus saanud kannatada tules, kuid on ilmsesti taas üles ehitatud. Puuduvad andmed, et lõunaplatool oleks samal ajal või edaspidi toimunud mingisugune intensiivne tegevus. Pigem näib sellel ajal suurem elutegevus arenevat linnuse ümber, selle jalamil. 11. sajandi keskel kaovad aga peaaegu kõik inimtegevuse jäljed, vähemasti arheoloogia ei ole tuvastanud midagi peale mõne üksiku leiu. Tõsi, sellest ajajärgust on teada ka kaks friisi münti, mis mõlemad on tulnud välja lõunaplatoolt.
Tallinna sünd
Nüüdse Tallinna inimasustus sai 11.–12. sajandil alguse hilisema vanalinna kohal, mis tõenäoliselt oli algul üksnes sesoonne kaubitsemisplats. Selle turvamiseks rajati linnus praegusele Toompeale või hoopis Tõnismäele.
Ajastu nõudmistele kohaselt paiknes kaubitsemiskoht mere lähedal, mitme n-ö administratiivpiirkonna ehk kihelkonna kokkupuutepunktis. See polnud enam ühe jõe ümbruses asunud maavalduste sadamakoht, vaid hoopis laialdasema tagamaaga kaubasadam.
Seoses Tallinna arenemisega toimunud Iru hülgamine ei pruukinud aga olla üldse vägivaldne või sunniviisiline, vaid võis olla hoopis kokkuleppeline – see võis olla seotud just selle uue ning esialgu sesoonse kaubanduskoha kasutuselevõtuga Härjapea jõe suudmes. Selles kokkuleppes võis osaleda ka tollane Iru võimuperekond. Päriselt ei minetanud oma tähtsust ka Pirita jõe alamjooks. Varasemast ümberlaadimiskohast Pirita jõe suudmes kujunes ajapikku välja täiemõõduline sadam ja kaubitsemiskoht, mille tagamaa moodustasid ikka veel põhiliselt jõeäärsed maavaldused. Seega ei tekkinud hilisem Pirita klooster päris tühjale kohale.
Küllap ei hüljatud Iru linnuse ala täielikult, sest huvitava anomaaliana on Iru põhjaplatoo otsavallist ja otsavalli lähedusest leitud (import)keraamikatükke, mis on omased Tallinna varajasele ajajärgule ehk väga sarnased Tallinna Raekoja platsilt leituga. Need leiud lubavad meil dateerida teatud sorti tegevuse ilmumise linnusesse umbes 1250. aastasse. On ka täitsa võimalik, et linnus oli pärast 11. sajandit pidevalt kasutusel kui kohaliku tähtsusega kauplemiskoht või turg ning 12.–13. sajandi kihistusest on palju materjali lihtsalt ära küntud. Nimelt oli Iru linnamägi pikalt kasutusel kui põllumaa. Seega võib Iru linnus meid ka tulevikus veel positiivselt üllatada.
Kas asula või kaubanduskeskus?
Kui Rõuge või Irboska olid viikingiaja alguses selgesti kaubandusele orienteeritud, siis Iru olemuse üle vaidlevad nimekad arheoloogid praeguseni. Ühed märgivad selle eduka eksisteerimise eeldusena just kaubandust, ent teised juba viikingiajal alguse saanud ao-linnalisust. Sel juhul oli Iru mitte niivõrd kaubanduskeskus, kuivõrd elupaik, kus hakkas arenema käsitöö.
Nagu teada, saab aolinnu jagada tinglikult kaheks: kaubandus-käsitöönduslikud asulad või poliitilise võimu keskused. Esimesi hoidis elus elav kaubavahetus ja käsitöö, kuid oma koht oli ka põllumajandusel. Võimukeskuste-aolinnade puhul oli olulisel kohal ümbruskonna põllumajandustootmine, mida ilmsesti kureeris piirkonna võimuperekond või perekondade liit. Neis asulais olid käsitöö ja kaubandus pisut tagasihoidlikumalt esindatud.
Arheoloog Valter Lang on Iru muistisekompleksi tõlgendamisel lähtunud määratlustest „linnus“ ja „asula“, välistades kohati muud funktsioonid peale elamise. Pronksiaegset asustuskihti kitsal künka ja jõe vahelisel lääneterrassil on ta näinud tavapärase elamise paigana, mistõttu pakub ta avaasula ja kindlustatud asula tekkimise põhjusteks sotsiaalseid tegureid ning sellise eristuse olemasolu juba hilispronksiajal. Asustuskihti linnuse põhjaotsa ees, mille intensiivsuse kõrgpunkt langeb viikingiaja esimesse poolde, peab Lang tõestuseks asustuse kontsentreerumisest alates 7. sajandist.
Kivikalmete vähesuse põhjal Pirita jõe alamjooksul oletab Lang, et asustus seal üldiselt vähenes, sest Irusse tekkinud tõmbekeskus meelitas ümbruskonna inimesi elama Iru avaasulasse. Osalt võis selline ümberasumisprotsess tema arvates olla koguni sunniviisiline, lähtudes võimuperekonna (-perekondade) huvidest. Asustuse kontsentratsiooni tingis seega Langi arvates mitte käsitöö ega kaubanduse areng, vaid mingi sotsiaalne või poliitiline surve ühiskonnas.
Iru linnuse ja Pirita alamjooksu näitel väidab Lang, et viikingiajal kujunes siinse linnusasula ümber vasallide kihi ja neljaastmelise võimupüramiidiga muinaskihelkond. Süsteemi lagunemist põhjendab Lang veel suurema võimu koondumisega, mille tulemusena kujunesid välja ajaloolistest allikatest teadaolevate kihelkondade keskused ja ka maakondlikud struktuurid.
Samuti on ta arvanud, et asulate kadumine linnuste vahetust lähedusest tähendas ka linnuse elanike ja asulates elanud inimeste sotsiaalse lõhe sümboolset rõhutamist. Teiste sõnadega kaldub ta nägema Iru linnust ja aolinna kui poliitilist võimukeskust.
Kas Saxo Grammaticus mainis Iru Linnapära?
Umbes 11. sajandil see surve kadus ning asustus paiknes taas laiali, mis ühtlasi tõestab, et kaubandus polnud nende protsesside puhul oluline. Põhja-Eesti rannalähedaste linnuste ja nende kõrvale tekkinud asulate paiknemine mitte vahetult mererannal, vaid jõgede ääres, mõned kilomeetrid sisemaa pool, viitavat Langi arvates samuti sellele, et nende tekkimine pole seotud kaubanduse arenguga.
Arheoloog Marika Mägi, kes ka ise 2006. aastal Irus kaevas, pakub vastupidi välja Iru olulisuse just kaubitsemis- ja sadamakohana, mille puhul avaasula kasvamine oli nii-öelda loomulik ehk kaasnev nähtus. Pealegi peab ta oluliseks ka põlluharimiseks sobivate muldade leidumist Iru ümbruses, mistõttu tekkis läheduses asuv Iru küla iseseisvalt kui agraarne asustusüksus ega ole otseselt seotud Iru linnuse tekkimisega. Küll aga võisid need üksteist täiendada, eksisteerides teatud ajavahemikul sümbioosis.
Arvatavasti on Iru küla olnud juba aastatuhandeid ühesama koha peal, mida kaudselt tõestab näiteks see, et ka 17. sajandi kaartidel kujutatakse Iru küla enam-vähem samas kohas kus tänapäevalgi.
Mägi arvates viitab jõeäärne asukoht kindlustatud künka kõrval tõenäoliselt pigem kaubanduskeskusele, mitte inimeste tavapärasele elukohale. Viikingiajal kaubitseti sellistes kohtades nii maismaateid kui ka jõge pidi kohale toodud kaupadega, mis ei olnud üksnes kohalikku päritolu.
Sellistesse kohtadesse ilmusid varem või hiljem ka käsitöölised (sealhulgas sepad), kes pakkusid oma teenuseid ja tooteid. Ka ei sobi ümbritsevate põllumaade suurus ja nende asukohtade püsivus kokku linnuse ja avaasula väidetava suurenemisega – pidevalt ühesuguse suurusega tagamaa ei oleks suutnud toita üha kasvava elanikkonnaga avaasulat.
Avaasula ja linnuse arheoloogiline leiumaterjal ei võimalda otseselt määratleda, kas üsna rohkearvuline elanikkond ja käsitöölised tegutsesid neis paigus aasta ringi või üksnes hooajati. Kogemused Skandinaaviaga, kus sadama- ja kaubitsemiskohad ilmuvad arheoloogilises materjalis välja just alates 6. sajandist, lubaksid väita, et pigem oldi kohal üksnes sesoonselt ning väljaspool hooaega viibis linnuses ainult pisike valvesalk, kes võis hoida korda ka linnuse kõrval olnud asulas. Senised leiud ei luba erinevalt mitmest teisest Imelises Ajaloos varem käsitletud linnusest oletada ka võimuperekonna pidevat kohalolekut.
Arheoloog ja numismaatik Mauri Kiudsoo seob Iru linnuse tekke ja kasvu viikingiaja ühe olulisima kaubateega –Austrvegri ehk Idateega – ja selle turvamisega. See tee sai alguse tollasest Skandinaavia suurimast kaubanduskeskusest Birkast ehk Hedebyst. Meretee möödus Ahvenamaa ja Edela-Soome rannikust ning pöördus praeguse Tallinna lahe kohal Soome lahe lõunakaldale, kust jätkus ida suunas.
Idatee valvur
Eesti põhjarannik oli seilamiseks selgelt ohutum, kuna Soome rannaala on palju kaljusema ja käärulisema profiiliga. Samuti oli tollane Soome lahe põhjakallas märksa hõredamini asustatud ja see oli arvatavasti probleemiks siduvate lepete sõlmimisel, millega tagada nn kaubarahu. Kaubarahu võimaldas ohutut maabumist kas või sobiva ilma ootamiseks, ilma et pidanuks kartma röövlite ohvriks langemist.
Tallinna ja Naissaare juures oli soodsaim koht Soome lahe ületamiseks, kuna ilusa ilmaga ei kadunud sel marsruudil maa kordagi silmist. Edasi kulges põhiline kaubatee piki Neeva jõge, Laadoga järve ja Volhovi jõge edelasse kuni Ilmjärveni (Ilmeni järveni). Volhovi jõe ääres Laadoga lähedal asus ka Staraja Ladoga kaubandusasula. Ilmjärve juures kujuneski 900. aasta paiku välja Novgordi linn (hiljem juba Veliki Novgorod), mida Skandinaavia allikad nimetavad Holmgardriks ja saksa allikad Ostrogardiks.
Ilmjärvelt viis kaubatee edasi mööda Lovati jõge edela suunas, ületas Gnjozdovo kaudu veelahkme ning läks siis Dnepri jõge mööda Mustale merele ja Bütsantsi.
Teine oluline veetee sai alguse praeguse Narva juurest, kulges üle Peipsi ja Pihkva järve ning piki Velikaja ja Issa jõge, läbis Sebeži järvede piirkonna ja Daugava ülemjooksu, kuni ühines Gnjozdovo juures põhiharuga; selle kaudu peeti ilmselt ühendust Ülem-Dnepri piirkondadega. Selle veetee abil rikastusid eelkõige Irboska, Pihkva ja ka ilmselt Rõuge. Küllap oli Iru linnus esimene maamärk, mida merelt tulija üle luidete nägi ja mille puhul ta võis kindel olla, et seal maabumisel ootab teda ees mitte taplus, vaid pigem puhkus. See oli eestlaste püstitatud maamärk ning eestlaste tagatud ja turvatud sadam; ilmselt said eestlased selle eest ka päris korralikku tasu. Arvatavasti kogunes see tasu ühe võimuperekonna või kitsa ringkonna kätte.
Päris tükk aega oli Iru eestlastest esimene maamärk, kui liiguti ida suunas, ning viimane, kui sõideti läände. See ei muutunud ka 11. sajandil, mil üha enam hakkas kasutust leidma uus meretee, mis lähtus Ojamaalt, läbis Muhu ja mandri vahelise Suure väina, kuid jõudis ikkagi otsaga Tallinna lahte. Seega võime me Iru linnust päris mitme viikingiaegse sajandi võtmes nimetada Idatee valvuriks.
Ehkki linnused olid kaubitsemiskohtade juures võrdlemisi laialt levinud nähtus, oli linnuste otstarve enamasti rohkem kui üksnes kaitse. Vahetult kaubakohtade juures asunud linnuseid kasutati ilmselt ka n-ö turvatud laona (sh Tallinna uut linnust), ning kui merelt ähvardas vahetu oht, siis sai sinna ka varjuda. Järelikult oli tegu ka sõjalise tugipunktiga, kuid sageli oli linnusel ka poliitilise keskuse või võimu manifestatsiooni roll.
Põhjamaade kogemusest lähtudes võis Iru linnus nagu paljud teisedki muinasaegsed linnused funktsioneerida ühtlasi kultuskohana, kus viidi täide religiooniga seotud rituaale. Iru linnusest on leitud ükskuid inimluid ning põhjavallist on teada ka üks lapsematus, mis on dateeritud 13. sajandi algusesse. Kuivõrd mahajäetud Iru linnus sellal tegelikult oli, me päris täpselt ei tea, samas näib, et linnusekohal oli endistviisi mingisugune spirituaalne või rituaalne tähendus.
Kas Irus asus ka muistne sadam?
Loogiline oleks oletada, et kuna tegu oli veeäärse linnuse ja asulaga, siis võis siin paikneda ka sobiv randumiskoht ehk muinassadam. Samas ei sobinud muinasaegne Pirita jõgi oma kiirevoolulisuse tõttu, vähemasti alamjooksul, näiteks talveteeks. Ka veeteena polnud jõgi ilmsesti Irust eriti palju kaugemal kasutatav, mistõttu on kahtlane, et siinne linnusasula ise olnuks sobiv ümberlaadimis- või hoiustamiskoht edasiseks kaugkaubanduse transiidiks. Seega, milleks sadam, kui Irust suudeti mõne kilomeetri kaugusel Pirita jõe suudmes asunud randumispaika kontrollida ka ilma veeteeta? Seda enam, et praeguseni ei ole leitud ühtegi sillakonstruktsiooni või rajatist, mida saaks seostada sildumisega.
Arvestades Pirita jõe liivakallast, mis on eriti erosioonialdis, ning intensiivset hilisemat ehitustegevust, ei ole niisuguste tarindite leidmiseks vast lootust ka tulevikus.
Samas ei tähenda Iru sobimatus transiitsadamaks seda, et see ei oleks sobinud oluliseks kohalikuks turu- või kauplemiskohaks. Midagi sellest, mis toodi paatidega Pirita suudme turvalisse sadamsse, et jätkata sealt soodsatel oludel teed idasse või läände, jõudis nähtavasti ka Irus asunud turukohale, kasutades selleks jõge. Oletatavasti asus Iru jõesadam samas kohas, kust leiti jälgi juba pronksiaegsest asulakihist, ehk umbes 11 meetri laiusel ja 70 meetri pikkusel läänepoolsel terrassil.
Palju avaram idapoolne terrass on kahjuks ilma mingi kutuurikihita, nagu tuvastas 2007. aasta inspektsioon. Toona avastatud pruunikas muld kinnitas, et see ala oli kevaditi pidevalt üle ujutatud nagu suur osa Pirita jõe lammist tänapäevalgi. 2006. aasta proovikaevamised lääneterrassil tõid aga välja kolm eri ajastutest pärinevat kultuurikihti, mis on omavahel eraldatud liivast või liivasegusest mullast vahekihtidega ja mis kõik sobitusid 6.–11. sajandisse. Pronksiaegset asulakihti 2006. aastal enam ei tuvastatud.
Iru küla on igivana
Varasemate kaevamiste käigus leiti samadest 6.–11. sajandi kihtidest üksteise kõrval väga tihedasti paiknenud hoonete jäänused, mis seisid terrassi jõepoolses servas, jättes linnuse jalami ja hoonete vahele umbes 3–6 meetri laiuse ehitistest vaba ala. Tihe hoonestus piki veeserva on üsna iseloomulik paljudele Skandinaavia sadama- ja kaubitsemiskohtadele, kus seesugused hooned olid laod, töökojad ning ka kaubitsemiskohad, mille ees (vastu nõlva jalamit) paiknes avatud ala, kus sai vabalt liigelda.
Tuleme nüüd tagasi 2006. aastal tuvastatud vahekihtide juurde. Kõige hilisem liivast vahekiht paikneb kohas, mis eristab eelviikingiaegset ning 9.–10. sajandi kultuurikihti. Tegu oli tahtlikult terrassile laotatud umbes 50 sentimeetri paksuse liivakihiga, kus ei esinenud peaaegu ühtegi leidu. llmsesti kaeti sellisel moel vanade hoonete jäänused, et tasandada pinda, rajamaks uusi hooneid. See kõik on väga sarnane Skandinaavia suuremates viikingiaja sadamakohtades toimunuga; seal kaeti samuti suuri alasid liivakihtidega, mille peale ehitati uued hooned. Skandinaavia ajaloolased märgivad, et selline tegevus –sunniviisil lammutada kõik hooned, et need seejärel uuesti ühes ehitada – näitab enamasti sadamat omanud võimuperekonna tugevust.
Kui rauaaja teise poole suurmaaomanike või võimuperekondade sadamakohtade tagamaaks võis olla üksnes mõni talu või küla, siis mida suuremaks muutusid sadamakohad, seda suuremaks pidid muutuma ka tagamaad, koosnedes lõpuks mitmest külast või olulisemate sadamakohtade puhul ka tervest piirkonnast. 8.–11. sajandil hakkas Eestis võim üha enam konsolideeruma kitsama eliidi kätte ja kujunesid suuremad võimupiirkonnad. Protsess kiirenes veelgi 11. sajandi lõpul ja 12. sajandil. Sama muutus toimus ka Eesti naaberaladel, näiteks Ojamaa rahvusvaheline kaubandus koondus kuude suuremasse sadamakohta, millest keskaja alguseks oli alles ainult Visby.
Loe lisaks
- Marika Mägi2007, „Iru linnusest Püha Birgitta kloostrini“
- Marika Mägi2015, „Rafala“ Valter Lang, 1996, „Muistne Rävala“
- Evald Tõnisson2008, „Eesti Muinaslinnad“
- Eesti linnused ja nende aeg, Imelise Ajaloo raamat, Äripäev, Tallinn 2025
Viimased lood
Sõda
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele