Juba Oskar Luts oli hädas uppuva Tartu raudteesillaga
1945. aasta 24. oktoobri Postimehes ilmus Oskar Lutsu följeton „Järv hingab ...“, milles rahvakirjanik kritiseeris Riia maantee raudteeviadukti alust lompi. Kuna aeg-ajalt uputab sillaalune tänase päevani, avaldame följetoni täismahus.
"Jälle istun oma armsaimal pingil Barklai platsil. Ent seekord pole enam suvi ega päikesepaisteline päev, mis teeb südame rõõmsaks, vaid on sügis, ja sajab lumelörtsi nagu mammu varrest. Seejärgi muidugi on ka minu meeleolu.
Väike soine heinamaa Puka lähistel muutub kohutava katastroofi tallermaaks, kui sõjaväerong sõidab 1897. aastal rööbastelt välja ning hukkub kümneid sõdureid. Ellujäänuid ravitakse Tartu haiglates, kus rakendatakse oma aja kohta uuenduslikke meditsiinilisi võtteid.
Meeleheitliku põgenemise käigus sissepiiratud Tallinnast hukkub Eesti ranniku lähedal Juminda kandis kümneid Punalaevastiku aluseid. Algab ajaloo üks ohvrirohkemaid merelahinguid.