Jänedal asus Järvamaa ainus muinaslinnus

lmselt teavad paljud lugejad, et vallutuseelse Eesti keskel asus kunagine Järvamaa muinas­maakond. See oli suuruse poolest võrreldav Harjumaaga, kuid elanike arvu poolest ilmselt ületas seda. Nimelt annab „Taani hindamisraamat“ Järvamaa adramaade arvuks 2000, samas aga Harjumaal olevat adramaid olnud „ainult“ 1200. Seega võis Järvamaal vallutusõja alguses elada 18 000 kuni 20 000 inimest, mis tähendab, et tavalises olukorras tõusis relvile kõige rohkem 400 meest ning võitlus­võimelisi mehi võis kogu maakonna peale kokku olla 2400 ringis.

Muistne Järvamaa piirnes kirdes Virumaaga, läänes Harjumaaga, edelas Alempoisiga, lõunas Nurmekunna ja Mõhuga ning kagus Vaigaga.

Järvamaa muinasmaakonna teeb erili­seks asjaolu, et täna­päeval me teame selles olnuvat ainult ühte kindlat muinas­linnust, mis oli tõenäoliselt kasutusel kuni 13. sajandini. Tõsi küll, arheoloogid oletavad, et linnused võisid paikneda veel mitmes teiseski kohas, millest ka juttu tuleb, kuid kas neid kõiki saab ikkagi pidada linnusteks, ning kui jah, siis millal ja millised olid sealsed kaitserajatised, ei ole praegu selge. Seega teame me muistselt Järvamaalt ikkagi ainult ühte kindlat linnusega linnamäge, mille avastas alles 1936. aastal põllutöökeskkooli õpetaja Oskar Parmas ja mis asub Jänedal.

Jäneda linnamägi paikneb Aegviidu-Jäneda vallseljakul, umbes 400 meetri kaugusel praeguse mõisa härraste­majast, Jänijõe ja Kalijärve vahel. Linnus koosneb kahest osast: arvatavasti kunagisest avaasulast või kaubahoovist, mille pindala on 3100 m2, ja sellest valli­kraaviga eraldatud kolmnurksest pealinnusest, mis on 5500 m2 suurune. Seega on tegemist tavapärase pindalaga linnusega, nagu neid enamasti Eestimaal kohata võib. Kuigi Jänedat ei ole kaevatud nii põhjalikult kui meie artikli­sarjas varem käsitletud linnuseid, teame ometigi, et linnuse avaasulat kasutati 10.–12. sajandil väga aktiivselt.

Avaasula või kaubahoov on nagu põhilinnuski kolmnurkse kujuga ja kaardilt vaadates tundub see petlikult suurem kui põhilinnus. Lõunaosas jaguneb hoov seda moodustava oosi tõttu kaheks haruks. Mõlema haru pool on praegugi märgata 2,5–3 meetri kõrgust valli. Põhjapoolse valli kõrgus on 3–3,5 meetrit ja valli välisküljel on kuni 4,5 meetri laiune vallikraav. Valli välisjalami ja kaitsekraavi vahel on 4–5 meetri laiune vöönd, kus linnus külgneb oosi järskude nõlvadega. Selles osas puudub linnusel kaitsevall. Arvatavasti olid seal puidust kaitseehitised.

Teine, suurem linnus, mis asub põhja pool ja on täna üsna ebatasane, on selgelt olnud pealinnus. Pikkust on sellel linnusel peaaegu 100 meetrit ja laiust 40–50 meetrit. Kaitsevall on ainult põhjapoolses otsas, kus on märgata ka suuremat kuhjatist, mis viitab võimalikule tornile. Selle välisjalamilt 6–7 meetri kaugusel on kuni 2,5 meetri sügavune vallikraav. Kõrgendikud või kuhjatised asuvad ka linnuse lõunaosas, kus selle lõunakülje mõlemas nurgas kõrgus oletatavasti kaitsetorn. Kõik viitab sellele, et vähemalt pealinnus oli ümbritsetud palissaadi või puidust taraga, mis kulges tornist tornini. Pealinnuse põhjaküljel on märgata väikest eraldatud ala, kus on asunud nähtavasti eeslinnus või veel üks pisike kindlustatud asula.

Järvamaa on üks neist muinasmaa­konnist, mille nimi on kasutusel tänapäevalgi. Samas on maakonna suurus ja kuju sajandite jooksul mõnevõrra muutunud. Nimelt kuulus muinasajal maakonna koosseisu maa-ala tänapäeva Paidest kuni Tapani, millega liideti juba 13. sajandil Türi ümbrus ehk vana Alempois. Vastupidine areng on toimunud Järvamaa põhja- ja idaservas, kus praegused Harju ning Lääne-Viru maakond on omastanud osa Järvamaa alasid. Harju on saanud endale Aegviidu ümbruse, ent Lääne-Viru on võtnud endale Jäneda, Lehtse, Tapa ja Tamsalu alad.

Muinasaegne Järvamaa jagunes tõenäoliselt kolmeks kihelkonnaks, millest nimepidi on teada üks: Loppegunde. Loppegunde oletatav keskus oli Reinevere ehk Koigi külas tänapäeva Tapa lähedal.

Teine muinaskihelkond, mille keskus asus Kareda külas, kattis hilisemate Peetri, Anna ja Paide kihelkonna alasid ning kolmas kihelkond, mille keskus oli Keitises (hilisem Järva-Jaani), asus Järva-Jaani ja Koeru aladel.

Tõenäoliselt olid sellise jagunemise põhjuseks looduslikud olud. Omavahel kuulusid kokku alad, mida ei eraldanud metsad ja sood (näiteks Ambla ja Järva-Madise).

Seesuguste looduslike tõkete olemasolu dikteeris ka kihelkondade piirid. Sellest, et metsastel aladel ei elatud, kõneleb ka nende piirkondade muistisevaesus. Suurtest metsadest läksid läbi ainult mõned üksikud teed, mille kaudu sai naaber­kihel­konnaga ühendust pidada.

Esimest korda leiame Järvamaa nime mainimise (Ереву) Novgorodi kroonikast 1212. aasta kontekstis, kui Novgo­rodi vürst Mstislav Uljas koos Pihkva vürsti Vsevolod Borissovitšiga tegid koos sõjaretke Eestisse. Nad rüüstasid Vaigat ja Järvamaad ning jõudsid lõpuks Varbola alla. 1217. aastal tegid oma rüüsteretke juba riialased koos liivlaste ja latgalitega, kellega ühinesid ka ugalased. Rüüsteretke tagajärjel nõustusid Järva vanemad andma pantvange, võtma vastu ristimissakramendi ning väidetavasti olid nad nõus ka hinnu­se maksmisega (see sai vist siiski alguse alles järgmisel aastal), mis tähendab, et Järvamaa alistus Riia piiskopi võimule.

Loodetud kaitset siiski ei saadud, sest juba 1219. aastal jõudis Järvamaale leedu­laste rüüsteretk, mis korraldati Semgallia ja Kuramaa kaudu üle tugevasti jääs Irbeni väina. Kõigepealt rüüstasid leedukad Saare- ja Muhumaad ning sealt liiguti juba Lääne- ja Järvamaale, Nurmekundesse ja Sakalasse.

Näib, et selleks ajaks oli Järvamaa taas üsna autonoomne, tõsi, tundub, et suhted Riiaga olid head.

Nimelt tegid sakslased 1220. aastal sõjakäigu Harjumaa vastu, läbides selleks Järvamaa, kus Kareda küla all sattus sakslaste ja latgalite vägi ootamatult kokku saarlastega. Peeti maha Kareda lahing, mille saarlased kroonika andmeil kaotasid.

Kroonikas ei mainita Järvamaa rüüstamist, mistõttu ilmselt maksid järvalased endistviisi Riiale oma osa ning sakslased tunnistasid neid kui „omasid“ ega pidanud saarlaste seiklemist Järvamaal viimaste süüks.

Kuigi Järvamaa oli justkui juba Riiale alistunud, võtsid taanlased maakonna samal, 1220. aastal ometigi uuesti üle. Taanlased haarasid endile aastail 1219–1220 Põhja-Eesti alasid ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa, osa Lääne­maa ja ka Järvamaa üle.

Samas ei tähendanud see Järvamaale rahulikke aegu Taani krooni all, sest sisevastuolude tõttu oli Järvamaa peagi de facto Mõõgavendade ordu käes. Nimelt alustas Mõõgavendade ordu 1225. aastal Taani vastu sõjalist tegevust, mille käigus vallutati 1227. aastaks Virumaa ja Järvamaa.

Taanlaste ja sakslaste konflikti ära­hoidmiseks saatis paavst Eestimaale oma legaadi, keda me teame kui Modena Wilhelmi ja kes moodustas Viru- ja Järvamaast talle ehk paavstile alluva haldusala. Modena Wilhelm läks 1226. aastal Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja magister Johannese. Johannesel ei õnnestunud Järvamaad ordult tagasi saada ning nõnda saabus 1230. aastal Eestisse paavst Gregorius IX viitselegaat Alna Balduin, kes nõudis paavstile kuulunud Virumaad ja Järvamaad tagasi. Ordu justkui loovutaski need alad, kuid pärast Balduini lahkumist hõivasid ordu mehed nimetatud maakonnad uuesti.

1232. aastal, kui Balduin saabus Eestisse juba kui paavsti täieõiguslik legaat, saavutas ta uute läbirääkimiste tule­musena taas nende maakondade ja Tallin­na kindlusest kolmandiku üle­andmise. Juba 1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi kontrolli all olnud maadel elanud paavsti vasal­lidele, kes olid arvatavasti Taani ja ka Eesti päritolu. Orduväed võtsid üle nende valdused, nagu nad võtsid enda kontrolli alla ka ajutiselt Rooma paavstile kuulunud Tallinna kindluse osa, hukates seda kaitsnud paavsti sõjasalga, millest suurema osa moodustasid oletatavasti eestlased.

Vahepeal saabus aga 1236. aasta, mil toimus ordule katastroofiline Saule lahing, ning Mõõgavendade ordu oli maa pealt kadumas. Et seda ei juhtuks, kinnitas paavst 1237. aastal ordu liitumis­tingimused Saksa orduga, lisades neile aga teatavad nõuded, seal­hulgas Põhja-Eesti tagastamise Taanile. Mõõgavendade ordu liitus Saksa orduga ja edaspidi kasutati uut nime – Liivimaa ordu.

Selleks, et kokkuleppest kinni peetaks ning alad Taanile tagastataks, saatis paavst Eestimaale jällegi legaat Modena Wilhelmi, kes pidas 1237/1238. aasta talvel läbirääkimisi maade tagastamise üle. Ordu Põhja-Eesti vasallid jäid küll oma läänidest ja sissetulekutest ilma, kuid vastutasuks pakkus Wilhelm teata­vat kompensatsioonisüsteemi, et säilitada rahu ja vältida sõjategevust. 1238. aastaks oli 5800 aakrist, mille ordu oli kunagi vallutanud, alles jäänud kõigest 1895 aakrit.

Maid tagastati kuni 1238. aasta suveni, mil paavsti korraldusel kogu­nesid Taanis Sjællandi saarel legaat Wilhelm, Liivi ordumeister Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid 7. juunil seal Stensby lepingu. Lepingu kohaselt jäi Järvamaa ordu hallata, kuid viimane ei tohtinud sinna ühtegi kindlust ehitada.

1346. aastal müüdi Eestimaa hertsogkond Liivimaa ordule. Kuigi Taani oli nüüd Eestimaa poliitiliselt pildilt kadunud ja Taaniga kunagi kokkulepitu ei olnud enam oluline, ei näinud ordu ikkagi vajadust ehitada kuhugi muistse Järvamaa piiridesse veel ühte linnust.

Võib väita, et ordu ajal funktsioneeris Järvamaa väga edukalt, olles ordule üks olulisimaid põllumajanduslikke piirkondi. Kui palju neist vähestest ordu vasallidest, kes seal ordu nimel toimetasid, olid eestlastest esivanemate juurtega, me kahjuks ei tea.

1561. aastaks oli ordu aeg Eestimaal susinaga otsa saanud ja nii alistus Järvamaa rüütelkond Rootsi kuningale. Järgne­nud Liivi sõjas sai aga maakond rängalt kannatada. Maakonna keskust Paidet piirati ning vallutati Liivi sõja ja Poola-Rootsi sõdades päris mitu korda. Rootsi valitsusajal alates 1584. aastast, kui moodustati taas Eestimaa hertsogkond, sai Järvamaast Rootsi Läänemereprovintside Eestimaa kubermangu maakond. Järvamaa maakonnalinn ja keskus oli ikka Paide. Põhjasõja järel ja Venemaa keisririigi võimu ajal moodustati Järvamaast Paide kreis, mille ees­otsas oli kreisilinn Paide.

„Henriku Liivimaa kroonikas“ on mitu korda mainitud küla, mille nimi oli Carethen ehk Kareda (tõenäoliselt on tegu Suur-Karedaga, mis asub Paidest üle Mäo risti pisut Peetri pool). Kareda oli Henriku järgi Järvamaa keskus. Kroonikast selgub, et sinna jooksid kokku teed kogu maakonnast, mis tähendab, et hilisem Paide kihelkond võis olla Järvamaal keskne kihelkond.

Kareda küla puhul on keskusena määratlemist põhjendatud ka kalmete suure hulgaga, mis on olnud kasutusel kogu rauaaja vältel ehk siis eelviikingi­-ajast muinasjaja lõpuni välja. Täna­päevaks meenutab kunagist külasarast (ehk küla tagamaad) ka suur hulk kultus­kive ning palju kivikangruid põldude sees ümber muistse küla.

Reinevere ehk Koigi küla kui Loppegunde kihelkonna keskus on tekitanud mitmes uurijas küsimusi. Ehkki külas on täheldatavad mitu rauaaegset leidu ja teada on üks rauaaegne kalme, ei saa seda võrrelda näiteks Kareda piirkonna leiurohkusega. Loppegunde oletatav keskus asub Ambla kihelkonna piiri lähedal suhteliselt suurte soiste ja asustamata alade keskel, paiknedes nii­sugusena pigem kihelkonna ääremaal. Kui me lähtuksime leiumaterjalist ja asukohast, siis võiks Loppegunde keskus olla hoopis Käravete piirkond.

Põhjus, miks me ikkagi peame Reineveret keskuseks, on ilmselt selle nimetamine Henriku kroonikas, kus on kirjas, et Reinevere külasse jõudes lasksid ristijad kohalikud elanikud sinna kokku tulla.

Tegelikult ei tea me, kas Reinevere puhul oli tõesti tegemist keskusega, kuhu inimesed käsutati ristimiseks, või oli see lihtsalt sellel ajal ristimiseks mugav koht.

Peale Reinevere küla on „Henriku Liivimaa kroonikas“ nimetatud ka Järva-Jaani kihelkonnas asuvat Jalgsema küla, kus taanlased olevat kohalikke ristinud. Jalgsemalt on teada suurel hulgal leide, mis katavad aja­vahemiku eelviikingiajast muinasaja lõpuni, ning seda küla saab seostada ka kohaliku linnamäe või muinasmõisaga. Seega tundub ristimise korraldamine Jalgsemal olevat üsna tõenäoliselt seotud Järva-Jaani keskuseks olekuga.

Keitises (mida täna teame kui kui Järva-Jaanit), mida on samuti peetud omaaegseks keskuseks, rauaaegseid muistiseid ei leidu. Osa ajaloolaste arvates oli see keskus, sest seda kohta on „Henriku Liivimaa kroonikas“ mainitud ühe ristimispaigana. Seega tugineb Keitise keskuseks pidamine sama­sugustele, põhiliselt kirjalikele allikatele nagu Reinevere küla puhulgi.

Tõsi, taanlased ehitasid Järva-Jaani hiljem kiriku, mis lisab sellisele spekulatsioonile kaalu. Samas on lähim rauaaegsete leidudega küla hoopis Kukse­ma, mis asub Järva-Jaanist umbes kaks kilomeetrit eemal. On võimalik, et kroonik on kohanimed segi ajanud ja nimetanud ristimiskohana vale küla, mis muutus oluliseks alles mõni aasta pärast taanlaste vallutust. Nimelt on taanlaste otsus ehitada kirik mõni kilomeeter Kuksemast kui muinasaegsest keskusest eemale täiesti loogiline, sest ilmselt sai kiriku koha valikul otsustavaks selleks ajaks pisut muutunud teede marsruut, mis oli Järva-Jaanist teinud oluliste teede ristumiskoha.

Muistse asustuse uurimisel ongi täna­päeval üks peamisi probleeme kesku­sed ja nende halduskorraldus. Keskusi on võimalik eristada muististe põhjal ning keskusena on võimalik määratleda nii kirikut, linnust kui ka linna, aga ka lihtsalt asustuskeskust, mis eristub ümbritsevatest aladest tihedama asustuse poolest.

Milline koht oli keskus muinasajal ja milline võeti keskusena üle keskajal, on keeruline öelda, eriti kui leiuaines räägib vanadele kirjalikele allikatele vastu. Järvamaa puhul peakski olema võimalik asustuskeskusi välja tuua eelkõige just muististe põhjal. Vakuste, võimukeskuste ja asustushierarhia uurimine on keerulisem, sest Kesk-Eesti kohta puudub „Taani hindamisraamatu“ taoline allikas.

Järvamaa on väga viljakas, mis teeb selle sarnaseks Soontagana tuumik­aladega. Maakonna maastik oli ja on erakordselt mitmekesine ning selle süda­alad paiknevad Pandivere kõrgustiku tihedasti asustatud ja suurte küladega lääneosas – seal asuvad Järva-Jaani ning osaliselt ka tänapäeva Ambla, Peetri ja Koeru kihelkond.

Suurt osa Pandivere kõrgustikust katavad parasniisked leostunud ja leetjad kamarmullad, mis on ühed kõige viljakamad Eestis. Seetõttu on suur osa Pandivere kõrgustiku aladest üles haritud ning metsa on alles ainult õhema mulla­kihiga piirkonnis, mis ei sobi nii hästi põllu­majanduseks. Metsi leidub ka külade äärealadel ja need tähistavad niimoodi asustusüksuste piire.

Viljakas ja seetõttu samuti tihedasti asustatud ja üles haritud ala on ka Pandivere kõrgustiku edelaosas paiknev Türi voorestik. Samamoodi nagu teistegi põllumajanduseks sobivate alade puhul on ka Türi voorestiku maastikupilti praeguseks suuresti muutnud maa­parandustööd, mille käigus on õgvendatud jõgesid ja kaevatud kraave. Kõrgusti­kust läänes ja loodes asub metsa- ja soorikas Kõrvemaa, mis järsult erineb üles haritud Pandivere aladest. Kuna põlluharimiseks sobivat mulda on Kõrvemaal vähe ning ala pole asustuseks eriti soodne, on see ilmselt olnud teatavaks piiriks Järvamaa ja naaber­alade vahel.

Jäneda linnusest on kõige lähemate muististeni ligemale neli kilomeetrit ning Kukevere-Käravete kunagi tihedasti asustatud asustus­keskuse tuumik jääb veel kaugemale.

Kui silmas pidada, et linnus võis olla pigem majanduslik kui sõjaline keskus, sest linnused ei olnud suuremale osale elanikest varjupaigaks, võiks Jäneda linnuse mõjuraadiuse arvestamisel aluseks võtta ühe päevateekonna pikkuse. Päeva­teekond oli toona umbes 30 kilomeetrit ning katab peaaegu terve Ambla kihelkonna. Niisugusest ringist jääks samas välja 35–40 kilomeetri kaugusel paiknev Karkuse-Nõmmküla piirkond.

Kui aga proovida määrata Jäneda linnuse mõjuala looduslikest tingimustest lähtuvalt, kujuneks ringi raadiuseks pigem umbes 20–24 kilomeetrit, sest Prümli ja Jõgisoo küla tagant algab väheste teedega soine ala, mis näib moodustavat Jäneda mõjupiirkonna loodus­liku piiri. Sellisel juhul ei kuuluks Jäneda linnuse kontrollitavasse alasse ei Karkuse-Nõmmküla piirkond ega ka Koigi ja Roosna küla.

Kuna Jäneda avaasula või kaubahoovi õuelt on avastatud püsiasustusele viitav üsna korralik kultuurikiht, võib oletada, et see oli pikka aega funktsioneerinud keskus. Pealinnuse rollist sõjalise rajatisena pole aga midagi teada, sest „Henriku Liivimaa kroonikas“ seda ei mainita ning pole ka muid andmeid piiramiste kohta 13. sajandi vallutussõja ajal. Varasemad Novgorodi ja teised Kiievi-Venemaa allikad ei anna meile samuti mingisugust teavet varasemast ajast kui alles 1212. aastast alates.

Järva-Jaani kihelkonnast on teada veel üks arvatav linnus või muinasmõis, nimelt juba varem mainitud Jalgsema külas paiknev Siimumägi, mis seostub kahe samas külas paikneva raua­aegse kalme ja asulakohaga. Teised kihelkonnas paiknevad rauaaegsed muistised jäävad juba märgatavalt kaugema­le.

Läheduse tõttu rauaaegsete muististega võiks Siimumäe linnust või muinas­mõisa pidada reaalselt eksisteerinud keskuseks, ehkki andmeid kaitse­rajatistest ega kultuurikihi olemasolust ei ole. Kui selle mõisa puhul oli tegemist majandusliku keskusega, võiks selle tagamaa katta kogu Järva-Jaani kihelkonna, sest kõik kihelkonnast teada­olevad muistised jäävad umbkaudu paarikümne kilomeetri raadiusesse. Kuna Järva-Jaani kihelkonna puhul on tegemist olnud ülesharitud alaga, siis ei piira linnuse mõjuraadiust ka looduslikud takistused.

Peetri kihelkonnas on päevateekonda mõjuraadiuse arvestamisel keeruline aluseks võtta, sest ala ümbritsevad looduslikud piirid. Nimelt asub suuremate asustatud piirkondade, nagu Väike-Kareda, Koigi, Nurmsi ja Koordi, Suur-Kareda, Müüsleri vahel Köisi soo, kust läbipääs paiknes oletatavasti Müüsleri küla juures. Seega ei saa me siin 30kilo­meetrist päevateekonda arvestusliku pikkusena kasutada.

Siinses Peetri kihelkonnas asub aga koht nimega Villismägi, mida arheoloogid peavad samuti kas muinaslinnuseks või- mõisaks ja mis jääb rauaaegsetest muististest umbes kolme kilomeetri kaugusele, olles seotud Suur-Kareda küla piirkonnaga. Villismäe mõju­raadius võis ulatuda ka Müüsleri ja Koordi külani ning selle mõjuala piiriks võisid olla Köisi soo ja asustatud piirkondade vahelised metsased alad. Linnu­se või muinasmõisa kontrolli alla võinuks sel juhul kuuluda Suur-Kareda ja Ammuta piirkonna asustus, mis teeb mõjuala suuruseks enam-vähem viie­kilo­meetrise raadiusega ringi.

Teine Peetri kihelkonnas asuv arvatav linnamägi või muinasmõis paikneb Palu külas, jäädes lähimatest muististest umbes 4–5 kilomeetri kaugusele. Linnamäelt pole aga teada kaitserajatisi ega kultuurikihti ning sellega seostub üksnes pelgupaiga pärimus.

Koeru kihelkonnast on teada veel kahe võimaliku linnuse või mõisa asukohad. Neist esimene paikneb praeguse Koeru aleviku lähedal Linnamäe talu maadel. Nagu teistegi arvatavate linnuste kohta pole ka selle kohta teada kaitseehitiste ega kultuurikihi olemasolu. Ainsa linnusega seostuda võiva muistisena tuleb kõne alla Külaaseme külas asuv rauaaegne kalme, mis jääb linnusest umbes 4–5 kilomeetri kaugusele. Teine koht ehk Merja linnamägi jääb eespool mainitutega võrreldes asustatud piirkonnist palju kaugemale ja ka sellel puuduvad teadaolevalt kaitserajatised. Kuna lähedusest pole teada ühtegi asustust, siis teeb see küsitavaks Merja kui majanduskeskuse. Ka pelgupaigana oleks see raskesti ettekujutatav, sest asulaist sinna jõudmine olnuks pikk ja keeruline ettevõtmine.

Järva-Madise kihelkonna alal on teada kolm võimalikku rauaaegset linnust. Neist esimene paikneb Mõnuvere külas ega seostu rauaaegsete muistis­tega. Suure tõenäosusega on tegemist pärimuspaigaga, millel pole linnuse või majandusliku keskuse funktsiooni olnud.

Ageri külas asuv Suurmäeks kutsutud linnamägi seostub üksnes kahe ohvrikohaga ja mingeid kalmeid ega asulakohti pole linnuse lähedusest leitud. Kuivõrd pole ka andmeid kaitserajatiste ega kultuurikihi olemasolu kohta nimetatud paigas, pole alust Suurmäge linnu­seks pidada.

Kihelkonna kolmas teadaolev linnamägi asub Kaalepi küla maadel Kaalepi ja Kihme aardeleidude lähedal. Need on ka ainsad rauaaega dateeritud leiud linnuse lähedalt, oletatav linnus Ageri külas jääb umbes 12–13 kilomeetri ja Aravetel asuv kalme umbes 17 kilomeetri kaugusele. Ka Kaalepi linnamäelt pole teada kindlustusi ega kultuurikihti ning seega pole arvatavasti tegemist olnud mingi sõjalise rajatisega.

Järvamaa linnuste puhul ilmneb, et enamik neist on teada pelgalt pärimuse kaudu ning neid pole arheoloogiliselt uuritud.

Kuna kaitserajatised on teada ainult Jäneda linnamäelt ning teised linnamäed on väiksemad ja teadaolevalt kindlustamata, siis ilmsesti võis osa neist olla kasutusel kui muinasmõis. Mõisad domineerisid mingi piirkonna üle, olles kohaliku tähtsusega majanduslikud keskused, ning neis elas või neid haldas selles piirkonnas teatavat positsiooni omanud võimuperekond.

On täiesti võimalik, et linnus-asulate süsteem lihtsalt ei saanudki Järvamaal välja kujuneda, sest Järvamaa asend soode ja metsade keskel võis muuta linnus­te rajamise kohaliku eliidi silmis tarbetuks.

Nagu juba mainitud, toetab seda teooriat kaudselt ka Henrik, kes ei teata sõjakäigul Järvasse ühegi linnuse piiramisest. Samas on Henriku sõnutsi Järva­maa puhul tegemist rikka maakonnaga. Selline rikkus peaks mõjuma kui meepott karule ja tekitama soovi neid rikkusi röövida. Seega oleks loogiline eeldada linnuste olemasolu, kus võimuperekonnad vähemasti oma isiklikku vara kaitseksid.

Seega on Järvamaa linnuste aspektist väga omapärane maakond. Pole muidu­gi võimatu, et maakonna linna­mägedel ikkagi olid mingid kaitse­ehitised, kuid nende jäänuseid pole maapinnal nähtavana säilinud ning need võivad olla avastatavad ainult välja­kaevamiste käigus.

Seniks on aga Järvamaalt teada üks­ainus linnus – Jäneda muinas­linnus, mille kasutamine lõppes tõe­näoliselt hiljemalt siis, kui Järvamaa läks ordu võimu alla.