Kes mõrvaritest saadi esimesena kätte DNA-analüüsi abil?
Inglismaa politsei jäi jänni kahe 15aastase tüdruku jõhkra mõrva uurimisega. Seejärel aga kaasati politseitöösse DNA-uurijad, kes tõestasid, kui kasulik võib olla nende äsja väljatöötatud meetod ka seadusekaitsjate töös.
21. novembril 1983 ei tulnud viieteistkümneaastane Lynda Mann pärast tööd lapsehoidjana tavapärasel ajal koju. Vanemad ja naabrid otsisid teismelist tüdrukut terve öö, kuid leidsid tema elutu keha mahajäetud metsarajalt alles järgmisel hommikul. Ohver oli vägistatud ja kägistatud ning politsei leidis surnukehast spermat. Muid juhtlõngu ei olnud ega tulnud.
Rootsi politsei ei suutnud 16 aasta jooksul lahendada Linköpingis toime pandud topeltmõrva. Siis aga pakkus oma abi genealoog Peter Sjölund, kes kasutab suguvõsade uurimiseks arhiivimaterjalide kõrval ka DNA-analüüse. Temal kulus juhtumi lahendamiseks viis nädalat.
Kui Prantsuse seltskonnadaam Eugénie Fougère 1903. aastal kuurortlinnast Aix-les-Bainsist mõrvatuna leiti, pidas politsei seda esiti lihtsaks röövmõrvaks. Röövmõrv see oligi, kuid kaugeltki mitte lihtne.
Kas kirjandus võib ajendada tavalist inimest mõrvama? Selle küsimuse esitasid endale Victoria ajastu inglased, kui aristokraat lord William Russell leiti surnuna, kõri läbi lõigatud.