Öeldakse ikka, et pits võttes tuleb aru pidada. Aga kui seda aru ikka antud ei ole, siis pole midagi teha.
Kadrina Tarvitajate Ühisuse viinapoel tänase looga pistmist küll pole, kuid kindlasti said ka sealt alguse nii mõnedki “sündmused”.
  • Kadrina Tarvitajate Ühisuse viinapoel tänase looga pistmist küll pole, kuid kindlasti said ka sealt alguse nii mõnedki “sündmused”.
  • Foto: SA Virumaa Muuseumid
1930. aasta 27. novembri ajaleht Virulane vahendas kohtulugu, mis sai alguse aga hoopis sellest, et suur hulk pitse jäi võtmata. Loo algus jääb 1928. aasta märtsi neljandasse päeva, mil Avanduse piiritusvabriku töölismajas puhkes sõnavahetus Mart Adamsi ja Jaan Meilbaumi vahel. Põhjust selleks andis Meilbaum, kes valas maha ämbritäie piiritust, arvates, et tegemist on veega.
Adams hakkas seepeale pahandama, sõnelust kuulis pealt Leopold Silbergleich, kes juhtis Adamsi tähelepanu tõigale, et too ise olevat öelnud, et ämbris on vesi. Adams vihastas ja teatades, et sinu, kuradi poisinolgiga, on alati tüli, lõi Silbergleichi näkku. Löödu jooksis oma isa Villemi selja taha. Too puujalaga mees jõi parasjagu samas ruumis laua taga õlut.
Adams tormas noorukile järele, kuid sattus rindupidi kokku poega kaitsva isaga. Poeg, nähes, et isa seis on halb ja Adams vanemat mees põrandale surub, võttis laua juurest kepi ja virutas sellega Adamsile mitu korda pähe, kuni viinameister Riismann lööja voodisse surus ja teda seal kinni hoidis. Samal ajal haaras aga Adams kirve ning lõi sellega Villem Silbergleichile raske haava.
Ekspertiis tegi kindlaks, et pudelites oli “väljamaa viin, kangem kui vabariigi “valge” ja et pitsatid on järeltehtud”. Pudelite sulgemiseks kasutatud kirjalakile oli kolme lõvi kujutis lihtsalt metallraha abil sisse vajutatud. Õigel viinapudelil olid pitsatikirjad laki peal, kuid nendel pudelitel hoopis laki sees.
Veber ennast süüdi ei tunnistanud – ei pitsatijäljendite võltsimises ega ka välismaa piiritusest valmistatud viina riigiviina asemel müümises. Kaupmees arvas hoopis, et kogu asi on saanud alguse Sollmanni vihavaenust tema vastu.
Läbiotsimisel leiti aga Veberi ruumidest ja maa seest 16 plekknõu salapiiritusega ja kolm tühja plekknõu. Tunnistajad rääkisid, et Veber olla Rakverest tellinud sinist lakki, millega harilikult piiritusepudeleid kinni pitseeriti. Tema riigiviinapoes ei olnud ühtegi pudelit riigiviina, mis pani kohtu kaaluma, et tegemist oli suurema salaviinavabrikuga. Rakvere-Paide rahukogu mõistis 1930. aasta 25. novembril Jakob Maanuse poeg Veberi kaheks aastaks vangi ja võttis mehe kohe vahi alla.
Topsisõbrad kehtestasid keeluseaduse
Tollessamas lehes on ka ülevaade Mäetaguse vallavolikogu istungist, kus käsitleti paljusid teemasid ja mis kestis koguni seitse tundi. Esmalt arutati teravamaid küsimusi, mis palju vaidlusi tekitasid. Edasi aga taas sõna omaaegsele ajakirjandusele: “Selle peale algab revisjoni komisjoni protokollide ettelugemine, kus mitmesugustele vähematele väärnähtustele vallavalitsuse tähelepanu juhitud. Tekivad ägedad vaielused parema ja pahema tiiva volinikkude vahel, kus üksteist tublisti materdatakse. Vallavalitsuse seletus ettetoodud puuduste kohta rahuldab volinikke. Selle peale läheb õige libedasti keeluseaduse maksmapanemine valla piirides. Tervelt 20 volinikku, kelle hulgas õige palju topsisõpru, hääletavad keeluseaduse poolt ja nõuavad seda kasvõi rahvahääletuse teel, kui muidu ei saa. Vastu on keeluseadusele ainult üks.” Nii et idapoolsel Virumaal kehtestas vähemalt üks vald 1930. aasta hilissügisel oma territooriumil uuesti kuiva seaduse.
Loll ja veel lollim
Kui 95 aastat tagasi oleks keegi kuulnud väljendist “IQ on väiksem kui kinganumber”, siis oleks Rakvere valla meeste Richard Valsmanni, August Rebase, Hugo Rebase ja Johannes Manderfeldti kohta tõenäoliselt just nii öeldud.
1930. aasta 24. novembril olid mehed rahukohtuniku ees juulis Järni peol toimunud kakluse pärast. Kohtusaks määras igaühele 20 krooni trahvi või kaheksa päeva aresti. Pärast kohtukulli ees käimist otsustasid mehed seda tähistada ja tegid korralikud tropid. Enne kojusõitu otsustati veel ühest Laial tänaval asunud restoranist läbi astuda. Et mehed olid ilmselgelt joobnud, keeldus kelner neile viina andmast. See aga vihastas noormehi ning nad läksid kelnerile kallale, nõudes tungivalt viina.
Kelner kutsus ebasoovitavatest külalistest lahti saamiseks appi restorani omaniku, kuid noormehed hakkasid ka teda ründama. “Ruumist siirdus märatsejate jõuk restoraani ette uulitsale. Pealtvaatajail avanes veider pilt. Võis märgata kätega vehklevat inimmassi ja kuulda tumedaid mütsatusi ja heledaid plaksatusi,” kirjutas ajaleht.
Juhuslikult olid lähedal politseinikud, kelle ootamatu ilmumine sundis kuraasikaid noorukeid põgenema. Restoraniomanik tahtis meeste pagemist sel teel takistada, et hüppas ka ise reele. Neli kanget meest kargas aga talle kallale ning mõni hetk hiljem oli ta verise näoga taanduma sunnitud.
“Lahinguväljale oli jäänud maha kaks mütsi, mis said ka meestele saatuslikuks. Minutit 10 hiljem tuli üks meestest restoraani mütside järele, kus ta politsei abikomissari poolt kinni võeti,” kirjutas Virumaa Teataja. Politseikomissar aga arreteeris ülejäänud kolm, kes ootasid hobusega ukse taga. Mehed viidi soolaputkasse välja magama ja järgmisel päeval taas rahukohtuniku ette. Sedapuhku oli karistus eelmisest pisut karmim: 30 krooni trahvi, mille võis asendada 15-päevase arestiga.
Ei tea, kuidas teistega oli, aga Johannes Manderfeldti nimi käis aastaid kohalikust politseikroonikast läbi ning ikka seetõttu, et mees viinastanud olekus mõne pahateoga hakkama sai. Reeglina ta ikka kellelgi nina veriseks lõi ja seetõttu mõned korrad aastas ka lühemaks ajaks trellide taha sattus.

Seotud lood

Kuulsad ehitised

Kuritöö ja karistus

Viikingid

Poliitika

Katastroofid

Arheoloogia

Tagasi Imeline Ajalugu esilehele