Rooma-aegse gladiaatori skeletilt avastati lõvi hammustusjäljed

Käesoleva uurimistöö algus oli tegelikult juba 2004. aastal. Siis leiti esimesed 1800 aasta tagant pärinevad skeletid Rooma-aegse tee ääres, mis viis Yorkist Tadcasterisse. Nüüd said paika viimased pusletükid, teatatakse Yorki ülikooli uudises.

Kõnealuse gladiaatori skelett on pärit ühest maailma paremini säilinud gladiaatorite matmispaigast, Driffield Terrace’ist. Seal tehti 2010. aastal algust tervelt 82 tugeva noore mehe skeleti arheoloogilise uurimisega.

Eksperdid ütlesid toona, et luustike hambaemaili koostise põhjal võis väita, et mehed olid pärit erinevatest Rooma provintsidest laiast maailmast. Samuti viitasid ebatavalised matmiskombed ja vägivalla jäljed luustikel sellele, et tegu oli gladiaatoritega. Sellest kõneles ka meeste kehaehitus. Luustikelt võis järeldada, et mehed olid elu jooksul palju füüsilist trenni teinud, ja luudelt leiti ka paljude paranenud vigastuste jälgi.

Luu- ehk osteoarheoloogia õppejõud Malin Holst Yorki ülikoolist, kes on ka sealse vastava keskuse direktor, ütles, et nüüd tuvastatud hammustusjäljed on tõenäoliselt lõvi omad, mis kinnitab veelgi, et surnuaeda maetud isikud olid tõepoolest gladiaatorid, mitte sõdurid ega orjad, nagu on samuti arvatud. „See on esimene osteoloogiline kinnitus inimese ja suurkiskja vahelisest kokkupuutest võitlus- või meelelahutuse kontekstis Rooma maailmas,” lausus ta.

Professor Tim Thompson Maynoothi ülikoolist Iirimaalt lisas, et aastakümneid oleme oma arusaamu Rooma gladiaatorivõitlustest ja loomavõitlustest rajanud peamiselt ajaloolistele tekstidele ja kunstis kujutatule, kuid uus avastus pakub esmakordselt otsest, füüsilist tõendit, et sellised sündmused tõesti aset leidsid, muutes oluliselt meie arusaama Rooma meelelahutuskultuurist.

Skelett kuulus 26–35-aastaselt surnud mehele, kes oli maetud koos kahe teise mehega. Oma elu vältel kannatas mees tõenäoliselt seljaprobleemide all, mille põhjuseks oli liigne koormus, samuti oli tal olnud põletik kopsus ja reies ning lapsepõlves vaevas teda alatoitumus.

Lõvi hambajäljed tema luudel kinnitati, võrreldes neid tänapäeva loomaaialõvide hambajälgede näidistega. Kuna haav ei olnud paranenud, viitab see, et just lõvihammustus oligi mehe surma põhjus. Arvatakse, et mees dekapiteeriti pärast surma ehk tal võeti pea maha. See võis olla osa Rooma ajastu matuserituaalidest, kuigi sellise teguviisi põhjused jäävad ebaselgeks. Ilmselt oli tegu oli nn Bestariusega – sedasorti gladiaatoriga, kes võitles loomadega. Mees võis olla vabatahtlikult gladiaator, ent ta võis olla ka ori.

Malin Holst lisas: „See leid on äärmiselt põnev, kuna võimaldab meil kujundada paremat pilti sellest, millist elu gladiaatorid tegelikkuses elasid. Samuti kinnitab see, et sellistes linnades nagu York olid areenidel kohal suured kaslased ja muud eksootilised loomad, kellega inimesed pidid võitlema. Sageli kujutame neid võitlusi toimumas ainult Roomas Colosseumis, kuid see leid näitab, et sportlikud etendused ulatusid palju kaugemale Rooma riigi südamest. Tõenäoliselt eksisteeris Rooma-aegses Yorkis ka amfiteater, kuigi seda pole veel avastatud.“

Yorkis toimusid tõenäoliselt gladiaatorite areenivõitlused kuni neljanda sajandini pKr. Selle põhjuseks võis olla linna tähtsus Rooma sõjalise ja poliitilise keskusena. Seal viibisid aeg-ajalt mitmed kõrged Rooma juhid, sealhulgas Constantinus, kes kuulutas end keisriks just Yorkis aastal 306 pKr.

Eliit vajas luksust, sealhulgas ka tipptasemel meelelahutust ja seltsielu. Nii pole üllatav, et Yorkis leidub märke gladiaatorietendustest ja nende matmispaikadest. Küll on tähelepanuväärne, et sellistes võitlustes osalesid ka lõvid, mitte ainult metssead ja hirved. Gladiaatorite omanikud ei soovinud, et nende võitlejad sureksid – nad olid kallid "sportlased", mitte kuigi erinevad näiteks tänapäeva tippjalgpalluritest.

Vastav uurimus avaldati teadusajakirjas PLoS One ning see on koostööprojekt Yorki ülikooli ja mitmete teiste teadusasutuste vahel.