Kannatust ja püsivust on tarvis

Aasta on jälle mööda jõudnud. Jälle on võimalik kokkuvõtet teha, kas oleme oma riigi ehitamise töös suutnud aja nõuetega koos käia või on meie riiklises elus lagunemise tundemärka leida. Ka möödaläinud aastal on meil tulnud kõrvaldada palju endiste sõja- ja rahutute aastate tagajärgedest, kuid keegi ei saa salata, et me jõudsal sammul edenenud oleme. Kõigepealt on kogu meie rahvas nelja möödaläinud aasta jooksul Eesti riikluse mõte üleüldiselt sisse juurdunud. Kirju reana täidavad mälestust selle aja jooksul saadud muljed: kui tagasihoidlik, kartlik ja kõhkleja oldi Eesti iseseisvuse mõtte toetamises Saksa okupatsiooni ajal; kuidas siis nii mõnigi mees, kes pärast ennast Eesti iseseisvuse eestvõitlejaks on hakanud pidama, kindla vastasrinna loomist Saksa väevõimu vastu peaga seina purustamise katseks nimetas; või kuidas pärast Saksa võimu lahkumist ja Vene enamlaste vastu vägede korraldamist mõni vahepeal „suurt“ osa etendanud tegelane meeletuks rahva hävitamiseks nimetas. E i o l n u d k i n d l a t u s k u E e s t i i s e s e i s v u s e v a s t u (autori sõrendus – toim). Riiklise korralduse loomisele asuda tuli meie rahval ilma ettevalmistamiseta, ilma aluseta, mis oleks suutnud riiklist mõtet tema täies ulatuses ja mitmekesiduses vastu võtta. See oli loomulik, see oli meie kurva mineviku vili, ja häbeneda ei tarvitse meil seda mitte sugugi.