Viikingitel olid kasutusel jämedakoelised hüüdnimed, nagu Torolf Seksiori, Herjolf Kärbundmunand ja Vitu-Ragnvald. Isegi üks Norra kuulsaimaid kuningaid pidi leppima hüüdnimega, mis iseloomustas tema salkus viltjaid juukseid.
Ühel 9. sajandi lõpu suvepäeval istub õnnelik viikingikuningas vanni ennast pesema. Vannimõnud on ta auga välja teeninud. Kuninga nimi on Harald ja pärast kümneaastast võitlust on ta purustanud kõik oma rivaalid ning ühendanud Norra ühtseks kuningriigiks.
10. sajandi lõpuks olid viikingiaja suurimad ja tugevaimad suguvõsad omavahel sõlmitud abieluliitude kaudu üksteisega tihedasti seotud. Vereside oli tugev, ent võimuiha ja reeturlikkus panid pereidülli pragunema. Selle tagajärjel algas Põhjalas verine võitlus võimu pärast.
Murtud vanne, keelatud suudlus või hooletult öeldud sõna – viikingi au võis kergelt ohtu sattuda. Ja kui see oli kord kaotatud, oli solvatul vaid üks moodus see tagasi saada: maksta kätte võimalikult veriselt.