Silm silma ja hammas hamba vastu: au oli viikingile tähtsam kui elu
Murtud vanne, keelatud suudlus või hooletult öeldud sõna – viikingi au võis kergelt ohtu sattuda. Ja kui see oli kord kaotatud, oli solvatul vaid üks moodus see tagasi saada: maksta kätte võimalikult veriselt.
Islandi Hrafnkell Freysgodi saaga järgi tormas ühel 10. sajandi varasel juulihommikul viikingiülik Hrafnkell välja oma Suurtalust, hoides kirvest kindlalt käes. Eelmisel õhtul oli tema mustjaskõrb hobune heinamaalt koju jõudnud higisena. Hrafnkell kahtlustas, et tema sulane Einarr, kes lambakarju hoidis, oli hobusega käinud kadunud lambaid otsimas, hoolimata sellest, et „Hrafnkell oli kindla sõnaga lubanud tappa iga mehe, kes vastu tema tahtmist Freyfaxi selga istub“.
Seotud lood
10. sajandi lõpuks olid viikingiaja suurimad ja tugevaimad suguvõsad omavahel sõlmitud abieluliitude kaudu üksteisega tihedasti seotud. Vereside oli tugev, ent võimuiha ja reeturlikkus panid pereidülli pragunema. Selle tagajärjel algas Põhjalas verine võitlus võimu pärast.
Viikingitel olid kasutusel jämedakoelised hüüdnimed, nagu Torolf Seksiori, Herjolf Kärbundmunand ja Vitu-Ragnvald. Isegi üks Norra kuulsaimaid kuningaid pidi leppima hüüdnimega, mis iseloomustas tema salkus viltjaid juukseid.
Keskaegne kroonik Snorri Sturluson kirjutas skaldikunsti käsiraamatu „Noorem Edda“, milles kirjeldatakse viikingite mütoloogiat, ning samuti Norra kuningate ajaloo „Heimskringla“. Lapsena anti Snorri teise perekonda, hiljem sai temast Islandi üks võimsaimaid mehi.
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele