Viikingite paradiis Valhalla
Valhallasse jõudsid vaid kõige tugevamad viikingid, kes olid surnud vapralt lahingus. Odini kojas ootas neid igavene õnn – seal võisid nad iga päev surmani võidelda, lõpututes kogustes sealiha süüa ning kitselt lüpstud mõduga janu kustutada.
Saalis kõlas vali möire, kui üks kahest viikingist põrandale langes. Tema taaruv vastane tõstis rahvahulga kiiduhüüete saatel võidurõõmsalt oma verised rusikad. Vähesed asjad suutsid siin, jumal Odini võimsas kojas Valhallas õnnelikke sõdalasi sedavõrd erutada nagu üks korralik taplus.
Seotud lood
Viikingikuningas ei julgenud kunagi aega maha võtta, et lihtsalt puhata. Juba enne koidikut oli ta üleval, et meelitada ülikuid, planeerida röövretki ja premeerida oma liitlasi, kes teda võimul hoidsid. Magama sai kuningas alles kaua pärast päikeseloojangut. Kui valitseja ei suutnud rahvale jõukust tagada, oli rivaal valmis talle kohe noa selga lööma.
Viikingite maailmas oli ainult kuningal suurem võim kui teadjanaisel. Rändavad ennustajad ehk völvad võisid rääkida tulevikust ja ravida haigusi, ent oskasid ka vaenlasi hulluks ajada. Kriisiaegadel paluti völvadelt, et nad kostaksid inimeste eest jumalate juures. Völvad suhtlesid jumalatega kanepi, koerapöörirohu ja loitsulauludega saavutatud transis olles.
10. sajandi lõpuks olid viikingiaja suurimad ja tugevaimad suguvõsad omavahel sõlmitud abieluliitude kaudu üksteisega tihedasti seotud. Vereside oli tugev, ent võimuiha ja reeturlikkus panid pereidülli pragunema. Selle tagajärjel algas Põhjalas verine võitlus võimu pärast.
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele