Verised vaatemängud muutsid Vahemere piirkonda igaveseks. Esimesed loomavõitlused – venationes – toimusid Roomas 186. aastal eKr, mil väejuht Marcus Fulvius Nobilior pani võitlejad – venaatorid – areenil tapma lõvisid ja pantreid. Jõhker meelelahutus osutus ääretult populaarseks. 169. aastal peeti veelgi suurem vaatemäng, kus pealtvaatajate möirgavate rõõmuhõisete saatel tapeti 63 leopardi ja 40 karu.
Võimuesindajad tahtsid võita rahva poolehoidu ning otsisid pidevalt aina verisemaid meelelahutusvõimalusi. Näiteks korraldas väejuht Pompeius Suur 55. aastal eKr Circus Maximuses tapatalgud, kus torgati surnuks 600 lõvi ja 20 elevanti. Poliitik Cicero kirjutas jälestusega veresaunast, kus surmahirmus elevandid südantlõhestavalt tuututasid: „Millist rõõmu saab üks kultuurne mees tunda, kui sellised suurepärased loomad puuritakse jahiodadega surnuks?“
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Ükskõik, kas kiviaja inimene tahtis kalapüünist valmistada, alet teha või paati ehitada, haaras ta truu abilise kivikirve. Tuhandeid aastaid oli see inimese parim tööriist.
Sajandeid ei saanud suured laevad Rooma väikestes sadamates silduda. See tegi keeruliseks linna toiduga varustamise. Ja kui toit lõppes, hakkasid elanikud kohe mässama. Keiser Claudius kartis rahvast nii väga, et soovis probleemi lahendada nüüd ja igavesti. Algas tohutu sadama ehitus, kuid juba enne valmimist leidis aset mitu katastroofi.
Iga hingetõmme tegi põrgupiina ja suremine võttis päevi. Rooma timukad kujundasid ristilöömisest nii julma karistusmeetodi, et see jahmatas isegi Rooma enda eliiti. Jeesus ei olnud kaugeltki ainus ohver.