Skandinaavia eliidi suguvõsade vaheline vaen lõppes kuningatapuga
10. sajandi lõpuks olid viikingiaja suurimad ja tugevaimad suguvõsad omavahel sõlmitud abieluliitude kaudu üksteisega tihedasti seotud. Vereside oli tugev, ent võimuiha ja reeturlikkus panid pereidülli pragunema. Selle tagajärjel algas Põhjalas verine võitlus võimu pärast.
Taevas Läänemere kohal oli lendavatest nooltest must. Peagi tabasid need sihtmärke ning külvasid surma ja hävingut Norra laevadel. Oma kohalt viikingilaeva Ormen hin Lange (Pikk Uss) pardal juhatas Norra kuningas Olav I Tryggvason sellel 1000. aasta suvepäeval oma väge.
Seotud lood
Murtud vanne, keelatud suudlus või hooletult öeldud sõna – viikingi au võis kergelt ohtu sattuda. Ja kui see oli kord kaotatud, oli solvatul vaid üks moodus see tagasi saada: maksta kätte võimalikult veriselt.
Talumehed tulid lahingusse saarepuidust odadega, rikkad mehed Saksamaalt imporditud mõõkadega ning võitlustes karastunud sõjamehed vehkisid kahe meetri pikkuste sõjakirvestega. Selline oli viikingite võitmatu vägi, keda keegi ei suutnud kolmesaja aasta jooksul peatada.
Viikingitel olid kasutusel jämedakoelised hüüdnimed, nagu Torolf Seksiori, Herjolf Kärbundmunand ja Vitu-Ragnvald. Isegi üks Norra kuulsaimaid kuningaid pidi leppima hüüdnimega, mis iseloomustas tema salkus viltjaid juukseid.
Kuulsad ehitised
Suured seiklused
Kuritöö ja karistus
Elu vanal ajal
Viikingid
Religioon
Poliitika
Teine maailmasõda
Katastroofid
Arheoloogia
Tagasi Imeline Ajalugu esilehele