Viljandist leitud kalmistu juhatas laste ja naiste põgenikelaagrini

Nii ehitajatele kui ajaloolastele täieliku üllatusena tulnud kalmistu saladust asus lahendama Tallinna ülikooli teadur arheoloog Monika Reppo. Ta jõudis järeldusele, et tegu on Saksa okupatsiooni aegse põgenikelaagriga.

„Toetudes laagri kohta säilinud kirjalikele allikatele, on Reppo kindel, et põgenikelaagris elas 1943. aasta novembris ligi 1100 vene rahvusest last, naist ja rauka,“ kirjutab Sakala. Tegu võis olla rindejoonelt evakueeritud või ümber asustatud venelastega.

Seni leitud säilmete analüüs näitab, et nad ei surnud vägivaldset surma mahalaskmise või poomise, arvatavasti ka mitte gaasitamise läbi. Tõenäoline surmapõhjus on nälg ja väga kehvad laagriolud, millele viidati juba ka nõukogudeaegses kirjanduses. Nõrgestatud organismid olid kergeks saagiks ka sõja ajal Viljandit laastanud epideemiatele.

Reppo sõnul on senitundmatu sõjaaegse põgenikelaagri kalmistu avastamine harukordne sündmus mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa mastaabis. Ta on juba kindlaks teinud 155 laagris viibinud isiku nimed ja oletab, et haudu on tulevases elamurajoonis palju rohkem, kui seni leitud. Nüüd tuleb arvestada, et neisse maetute omaksed, kes elavad arvatavasti enamasti Vene Föderatsioonis, võivad nõuda säilmeid tagasi.

Põhjus, miks kalmistu olemasolu kohta polnud mitte mingisugust teavet, võib peituda selles, et piirkond oli sõjaväeosana suletud ala juba Eesti Vabariigi ajal, samuti pärast Teist maailmasõda kuni 1992. aastani. See selgitab kohamälu puudumist kalmistu suhtes, rääkis Reppo Sakalale.