Klaperjaht Tšiili presidendile Salvador Allendele

Oma saatust oodates kõndis Salvador Allende La Moneda nime kandva presidendipalee kõrgete lagedega saalides kärsitult ringi. Sõjaväe ülemjuhataja Augusto Pino­chet oli talle paar tundi tagasi ultimaatumi esitanud. Allendel oli nüüd kaks võimalust. Kui ta presidendiametist loobub, lubatakse tal riigist ohutult lahkuda. Kui ta seda ei tee, ootab teda surm.

Allendel oli turjal 65 eluaastat, neist kolm viimast oli ta tegutsenud Tšiili demokraatlikult valitud riigipeana. Ta oli püüdnud lähendada Tšiilit oma suurele eeskujule Kuubale, kuid viimastel kuudel oli tema poliitika riigi konservatiivsetes ringkondades üha rohkem paksu verd tekitanud. Nüüd ähvardas sõjavägi võimu haarata.

Kuid Allende oli kindlalt otsustanud, et ta ei alistu. Ta oli pannud võitlusesse sotsiaalselt õiglase Tšiili eest kogu oma hinge ja südame ega kavatsenud alla anda.

Ta sündis 1915. aastal Valparaiso sadamalinnas tolliametniku vanima pojana. Juba 16aastaselt liitus ta sõjaväega. Aastatel 1933–1937 õppis ta pea­linnas Santiagos sõjakoolis, mille lõpetamise järel sai ohvitseriks.

Sellest ajast alates hakkas kuppude arv ta pagunitel kasvama. Ka sai ta tuntuks sõjaväeakadeemia õpikute autori ja lektorina. Teda ei peetud säravaks täheks, pigem hinnati tema sõnakuulelikkust ja lojaalsust.

Kui marksist Salvador Allendest sai 1970. aastal president, vandusid Pino­chet ja tema kindralitest kolleegid ustavust konstitutsioonile ja demokraatiale. Neid ei kõigutanud isegi see, et Tšiili sõjaväel olid traditsiooniliselt väga tugevad sidemed paremäärmuslastega.

Kuid 1972. aasta sügisel hakkas nende ustavus mõranema. Valitsuse radikaalne katse riigistada Tšiili tööstus, anda maa maata talupoegadele ning kehtestada range hinnakontroll muutsid Allende ebapopulaarseks jõukama elanikkonna seas nii oma riigis kui ka USAs, kus temavastast kampaaniat juhtis president Richard Nixon isiklikult.

Ameeriklased kartsid, et Tšiilist saab kommunistliku Kuuba kloon, ning järgides Nixoni deviisi “Make the economy scream” – õõnesta majandust –, lõikas USA läbi kõik teda Tšiiliga ühendavad majandussidemed, püüdes sel moel sotsialistlikku valitsust kõigutada. Luure Keskagentuuri (CIA) kaudu rahastasid ameeriklased Tšiili veokijuhtide streiki, mistõttu kaubad ei jõudnud enam poodidesse. Samal ajal pumpas USA mitu miljonit dollarit propagandakampaaniatesse, mis andsidki oodatud tulemusi. Kolm Tšiili suurimat ajalehte hakkasid Allendet mustama ning veensid lugejaid, et presidendi kavandatud ulatuslikud riigistamised olid otseses vastuolus põhiseadusega.

Ka elanikkonna hulgas oli palju neid, kes ei olnud rahul Allende vasakpoolsest mõtteviisist kantud projektidega ja astusid tema poliitika vastu üha energilisemalt välja. Nii väike- kui ka suurettevõtjad kartsid, et nende firma on järgmine, mille riik oma küünte vahele haarab. Kaupluste riiulitel haigutas tühjus. Põhjuseks olid nii veokijuhtide streik kui ka poeomanike suutmatus nõudlust

rahuldada. Vaestel oli aga nüüd rohkem raha taskus ja nad said osta kaupu, millest olid varem vaid unistanud. Tekkis puudus isegi kõige lihtsamatest toidu­ainetest. Keskklassi pereemad hakkasid korraldama massimeeleavaldusi presidendipalee ees. Naisi vihastas kõige rohkem lihalettide tühjus, sest veiseliha oli kodanlaseperede igapäevase menüü asendamatu osa. Puudust tunti ka muudest kaupadest, nagu konserveeritud tomatid, tualettpaber ja sigaretid.

Tšiili oli nii majanduslikult kui ka poliitiliselt sügavas kriisis. Inflatsioon kappas ülesmäge, tootmine varises kokku ning 1972. aasta sügisel muutus olukord väga pinevaks. Parempoolsed soovisid riigipööret. Samal ajal alustasid ülemklassi naised intensiivset kirjade saatmise kampaaniat, nõudes relvajõududelt

Allende võimult kõrvaldamist. Nad lisasid ohvitseridele saadetud kirjadele valgeid sulgi – traditsioonilist arguse sümbolit – ja puistasid kasarmupõrandatele teri, et märku anda, et sõdurid olid kui hirmunud kanapoegade kari.

Ka rühm ultraliberaalsete vaadetega majandusteadlasi töötles sõjaväelasi, saates ohvitseride hulgas ringlema kava selle kohta, kuidas pärast riigipööret Tšiili majandus jalule aidata. Rahulolematus süvenes ning sõjaväe juhtkond otsustas tegutsema hakata. Juba 1973. aasta 29. juunil püüdis mõni väeosa Allende vastu mässu tõsta, kuid sõjaväe ülemjuhataja Carlos Prats ja tema otsene alluv Augusto Pi­nochet sekkusid ning surusid halvasti ettevalmistatud riigipöördekatse maha. Mõlemad mehed olid vandunud, et seisavad valitsuse ja demokraatia eest, ning kavatsesid sõna pidada. Vähemalt esialgu.

Järgnevatel kuudel sundisid paremäärmuslased ja rahulolematud ohvitserid Pratsi erru minema ning Allende nimetas tema asemel maavägede ülemjuhatajaks talle ustava Pinocheti. Rahulolematus sotsialistliku valitsusega kogus aga tuure ning kõrgemad sõjaväelased hakkasid uut riigipööret kavandama. Kuid Pinochet jäi endale kindlaks. Ta keeldus võimu ülevõtmises osalemast.

Ohvitseride hulgas hakati peatselt sosistama, et uus ülemjuhataja on argpüks. Tema kohta öeldi pilgates, et ta on selline üliettevaatlik tüüp, kes ei istu toolilegi enne, kui on selle hoolikalt puhtaks harjanud. Õhujõudude ülem kindral Gustavo Leigh oli sellise Pino­cheti iseloomustusega täiesti nõus. 1973. aasta augustis püüdis ta oma otsesele ülemale auku pähe rääkida, et see riigipöördele õla alla paneks.

“Saa ometi aru, meid kõiki lüüakse maha,” oli Pinocheti esimene reaktsioon.

1973. aasta 9. septembril kohtus kahtlustest vaevatud väejuht sõjaväe kõrgema juhtkonnaga. Ta sai aru, et tal polnud enam ühtegi toetajat. Kõheldes alistus ta kolleegide survele. Vaid 36 tundi hiljem alustas ta sõjaväelist riigipööret ja käskis kõik vastupanukatsed karmilt maha suruda.

Selle kohta, miks Pinochet järsku kannapöörde tegi ja kas ta varem siiralt Allendet ja demokraatiat toetas, võivad ajaloolased vaid oletusi teha. Ehk tahtis ta alati olla võimule võimalikult lähedal, olles vajaduse korral valmis ka poolt vahetama. Kindel oli Pinocheti puhul aga see, et kuigi ta alguses suhtus riigipöördesse leigelt, tegutses ta pärast Allende kõrvaldamist halastamatult. Sõjaväehunta koosnes tippsõjaväelaste nelikust, kuid sõjaväe ülemjuhataja pidas iseenesestmõistetavalt ennast selle juhiks. Riigipöördepäeval, 11. septembril kuulutas ta riigis välja erakorralise seisukorra ja käskis alustada laussõda vaenulike tsiviilisikute ja poliitikute vastu.

Päev hiljem teatas ta raadios, et tegemist ei ole riigipöördega, vaid sõjaväelise liikumisega, mille eesmärk on riigi päästmine.

Oma kõnes kinnitas sõjaväe ülem­juhataja riigi 11 miljonile elanikule, et ta ei taha kellelegi kätte maksta ega aja taga ainuvõimu. “Ei ole kaotajaid ega võitjaid,” lubas ta, kuigi tema sama päeva teod rääkisid hoopis teist keelt. Veel enne, kui päike sel septembripäeval Santiago kohal loojus, olid linna surnukuurid täitunud kuulidest läbipuuritud või surnuks pekstud ohvritega ning järgmise 17 aasta jooksul ei saanud keegi ennast Tšiilis kindlalt tunda.

“Terve hulk sigu on veel vabaduses. Nad tilguvad porist, millesse riik oleks võinud uppuda. Nad tuleb kinni püüda, ilma riiete ja isiklike asjadeta lennukisse toppida ja õhus välja heita,” röökis Augusto Pinochet oma abile.

Kohe pärast riigipööret keelas sõjaväehunta poliitilised erakonnad ja ametiühingud, meediakanalid allutati rangele tsensuurile ning õiguskaitse ükski vorm ei toiminud enam. Samal ajal hoiatas Pinochet, et kõik “mässuliselt meelestatud” kodanikud hukatakse kohapeal.

Kõik Allende toetajad ja demokraatlikult meelestatud inimesed olid vaenlased ning Pinochet alustas armutut klaperjahti kujuteldavatele ja tegelikele vastastele. Diktaator nägi vaenlasi kõikjal ja elas pidevas atentaadi- ja riigipöördekatsehirmus. Tema korraldusel toimusid kõikjal massiarreteerimised.

Sõjaväelased võtsid kinni inimesi, kes juhtusid olema valel ajal vales kohas, ja saatsid nad mõnda sõjaväe poolt kiiruga ehitatud koonduslaagrisse.

Santiago staadion Estadio Nacional sai peagi kurikuulsaks kinnipidamiskohana. Päev pärast riigipööret võeti kinni 600 linna tehnikaülikooli üliõpilast ja õppejõudu ning topiti staadionimurule, riietusruumidesse ja keldrisse kiiruga ehitatud vangikongidesse.

Vangidel – peatselt selgus, et nood olid vaid esimesed neist 40 000st, keda terroripäevil Estadio Nacionalis kinni hoiti – seoti silmad kinni ning neid veeti päeval ja öösel tunde kestnud ülekuulamistele. Sõjaväelased piinasid oma ohvreid julmalt. Nad kasutasid elektrivoolu, tagusid ohvreid jalgadega ning peksid täiskasvanuid ja lapsi piitsade ja nuutidega veriseks. Paljud vangid kaotasid staadionil elu. Laibad veeti surnukuuri, heideti tänavatele või siis kadusid jäljetult.

Ent see oli alles veresauna algus. 1973. aasta septembri lõpus saatis Pinochet Puma helikopteril rühma kõrges auastmes sõjaväelasi eriülesannet täitma. Nende kolm nädalat kestnud karistusturnee Põhja- ja Lõuna-Tšiilis sai tuntuks Surmakaravanina.

Pinocheti käsul tõid üksuse liikmed riigi erinevatest vanglatest välja umbes sada vangi. Ohvrid viidi kõrvalisse kohta ja lasti maha, raiuti matšeetega tükkideks või põletati elusalt. Vangide ainsaks kuriteoks oli kuulumine valitsusparteisse. Surmapatrullid ei halastanud ei noortele ega vanadele. Kõige nooremad ohvrid olid teismelised ja eakaimad üle 70 aasta vanad. Enne hukkamist torgati paljudel vangidel silmad välja ja purustati luud. Tapatöö lõppes tavaliselt automaadivalangutega hakkimisega. Laibad kas maeti maha, heideti prügilasse või kadusid jäljetult.

Teisi ei tapetud automaadivalangutega. Nad koguti kokku ja heideti mere kohal lendavast helikopterist elusana välja.

Karistusoperatsioonide eesmärgiks oli eelkõige hirmu sisendamine, ehk nagu Pinochet tavatses öelda: näidisõppetundide andmine nii elanikkonnale kui ka tema enda meestele. Kõik sõjaväelased ei kiitnud jõhkrat vägivallatsemist heaks. Oli ohvitsere, kes protesteerisid inimeste hukkamise vastu, kuigi seadsid end sellega ohtu. Kui neil vedas, kaotasid nad vaid töö, kuid sageli lõpetasid nad vanglas, kus neid ootas piinamine või armutu hukkamine.

“Eesmärgiks oli vastupanutahte lämmatamine, mis arvati Tšiili rahval olemas olevat. Taheti ka külvata hirmu juhtide hulgas ning hoiatada sõjaväelasi, et nad valesammu ei astuks. Sisendati, et see võib juhtuda igaühega neist!” selgitas Oleguer Benaventes Bustos hiljem antud tunnistuses. Ta oli ühe maaväe rügemendi ülema asetäitja.

Pinochet nägi kõikjal vaenlasi ning tema meelest polnud karistusmeetmed piisavad. Et elanikkonda veelgi tugevamalt kontrolli all hoida, asutas Pinochet salapolitsei DINA (Dirección de Inteligencia Nacional), mis värbas oma ridadesse tapmise ja piinamise eksperte.

Visalt jälitas DINA Allende toetajaid, kelle hulgas oli ka tuntud inimesi.

Takistuseks ei olnud ka riigipiirid. Näiteks hukkus salapolitsei käe läbi sõjaväe tagandatud ülemjuhataja Carlos Prats, kes oli keeldunud sõjalises riigipöördes osalemast. Salamõrtsukas tappis ta 1974. aastal autopommiga Argentinas Buenos Aireses. Võib öelda, et tal isegi vedas, sest ta surm oli kiire ning tal ei olnud vaja taluda pikaaegset väärkohtlemist, mis sai osaks tuhandetele vasakpoolsetele, üliõpilastele ja kunstnikele riigi mitmesajas piinamiskeskuses.

Üks neist, Villa Grimaldi lõpetas tegevuse alles 1978. aastal. Selleks ajaks oli 4500 meest ja naist omal nahal tunda saanud nende klaustrofoobiat tekitavate vangikongide õudu, kus vägistamine, piinamine vee ja elektriga ning toores vägivald kuulusid igapäevase elu juurde. Sageli sunniti kinnipeetavaid pealt vaatama kaasvangide piinamist. Näiteks seda, kuidas nende kaaslaste jalgadest autoga üle sõideti.

Üks kõige barbaarsemaid võtteid riiklikus piinamisarsenalis oli elusate näljutatud rottide või ämblike toppimine naiste kõhuõõnde. Samuti sunniti naisohvreid koertega või perekonna meesliikmetega sugulisse vahekorda astuma.

Vaid mõne aastaga muutis Pinochet Tšiili ühiskonda tundmatuseni. Tšiilist sai rahvavaenlaste riik, kus elati hirmus ja ebakindluses. Naabrid andsid üles naabreid, perekonnaliikmed kandsid keelt üksteise peale ja politseijaoskonna ees seisis rahvas järjekorras, et üle anda pikki kahtlusaluste nimekirju. Igaüks lootis, et kui ta ilmutab koostöötahet, pääseb ta ise režiimi tagakiusamisest.

Selline asjade käik tegi Pinochetile rõõmu. Ta ei väsinud kordamast, kui oluline on riigi puhastamine vasakpoolsetest mässajatest. Ta kinnitas: “Kui ühes käes on gangreen, tuleb see ära lõigata.”

Majanduslikult läks kõik ülesmäge. Šokiravi aitas sõjaväelisel režiimil riigi jalule upitada. Kuid vaid lühikeseks ajaks.

Ühelt pool tekitas radikaalne majanduspoliitika terve uute finantsimpeeriumide armee, mis raha kokku kühveldasid ja rikkad veelgi rikkamaks tegid. Teiselt poolt pani see aga aluse sotsiaalsele subkultuurile, mida iseloomustasid vaesus ja töötus.

1980. aastate alguses hakkas majandus õmblustest ragisema. Mitmed suured ettevõtted muutusid maksejõuetuks ning järsku tekkis Pinochetile vastuseis. Üha kõvemal häälel nõudsid Pinocheti tagasiastumist isegi kirik ja vanad parempoolsed parteid, kes olid olnud tema kõige ustavamad toetajad. Protestid tekitasid rahvusvahelist tähelepanu. Isegi vana semu USA pööras Pinochetile selja, tuues põhjuseks režiimi arvukad inimõiguste rikkumised.

Pead tõstvat opositsiooni eirates vaatas Pinochet siiski lootusrikkalt tulevikku. Ta oli kindel, et rahvas toetab teda. 72aastane diktaator kuulutas enesekindlalt välja presidendivalimised. 1988. aasta oktoobris korraldas Pino­chet rahvahääletuse, millega lootis saada presidendivalimiste ainukandidaadiks. Rahvas sellega ei nõustunud ning 1989. aasta detsembris toimunud presidendivalimistel kaotas ta kunagisele poolehoidjale, advokaadile ja kristlikule demokraadile Patricio Aylwinile. Vastumeelselt tunnistas diktaator oma lüüasaamist ja kui ta päev pärast rahva otsuse kuuldasaamist televisioonis esines, ütles ta kibedusega hääles, et tunnistab enamiku otsust ja nõustub sellega.

Sama hingetõmbega hoiatas ta, et režiimi põhiseadusjärgses korras ei toimu vähimaidki muudatusi.

Valimiskaotuse tõttu oli Pinochet sunnitud võimu oma raudsest haardest vabastama ning pärast 17 diktatuuriaastat valis riik taas demokraatliku arengusuuna. Kuid Tšiili endine ainuvalitseja oli tarvitusele võtnud ettevaatusabinõud.

Enne valimisi oli ta endale kindlustanud relvajõudude juhataja ametikoha järgmiseks kaheksaks aastaks valimistulemustest olenemata. Seega sai ta nüüd käe ette panna igale katsele sõjaväelaste kuritegusid uurida.

Sõjaväe ülemjuhatajas ei tekitanud talle esitatud süüdistused kahetsust. Ta ei tundnud kaastunnet ohvrite ega nende sugulaste vastu ning kinnitas, et on piiritult uhke selle üle, et päästis riigi majanduskrahhist. Pinochet ei muutnud oma seisukohta ka aastakümneid hiljem, kui leiti kadunuks jäänud tšiillaste hauad. Tapetute lähedasi pahandas, et sageli olid ühes kirstus kahe inimese luud.

Diktaatoril hoopis jagus häid sõnu surnumatjate tööle. “Inimestele, kes kaks laipa ühte kirstu panid, tuleks avaldada kiitust, sest nad hoidsid kokku raha, mis Tšiili valitsusel kulus naelte ostmiseks,” ütles Pinochet.