Traagiline õnnetus andis ainet lõbusaks järelkajaks

Kolmekuningapäeva hommikul asusid tuletõrje lendsalga mehed pikkade pootshaakidega jõepõhjast autot otsima. Kuuldused õnnetusest olid levinud ja kohal oli meeletu rahvamurd.

Pootshaakidega otsimine tulemusi ei andnud ja nii visati vette köie otsa kinnitatud konks, mida veeti mööda põhja edasi ja tagasi ja mis üsna varsti millegi raske külge kinnitus. Pärast pikka sikutamist ja jää lõhkumist ilmus veepinnale rohekat värvi puust katuseraamiga auto, millel peal presentkate. Auto uksed olid avatud, klaasid katki ning present osaliselt tükkideks rebenenud.

Autost tõsteti välja neli surnukeha - poiss, mõlemad naised ja üks mees. Ülejäänud viis meest olid kadunud. Ilmselt oli neil õnnestunud autost välja saada, kuid vool kandis nad jää alla. Nende surnukehad leiti alles kevadel pärast jääminekut. Märkimist väärib seegi, et autojuhi taskust leiti poolik viinapudel, millel võis samuti õnnetuses oma osa olla.

Kuuldused õnnetusest levisid üle Eesti ja tekitasid omajagu reaktsioone. Nii ka Virumaal. 15. jaanuaril ilmus Virumaa Teatajas anonüümne arvamuslugu, mis oli just sellest traagilisest loost ajendatud, kuid mis kõlab üksjagu aktuaalselt ka tänapäeval.

“Mõtlen, no on meil ikka jumalast õnn küll, et meil pole seesugust pirakut veejoru läbi linna minemas, kui seda on vat Tartu linnal Emajõgi. Kui luulekeeli viimast ka pole ülistatud, näe nüüd neelas teine oma üheksa inimest ühe ropsuga kohe. Kus selle õnnetuse ja kurvastamise ots!

Aga mis teie mõtlete, kui meie “Soolikale” oleks antud Emajõe olemist. Kus siis meie taksobiilid muudkui oleks voorinud piki “Soolikat” Kondivalu ja Kukeküla vahet. Küll oleks mõnus ja sile ajada ja kõik, ega pole Vehikumäe kohal käiguvahetamist ega iga uulitsanuka peal signaali töötutamist ega midagi. Lusti pärast sõida kohe.

Kuna meil on aga kord linnas neid “vurtsvasseri vaaberkante” ja teisigi, kellele veekooruke päris maasikaks ära kulub, ja kui need siis korra jaole pääsevad, siis pole muud kui surmakelder teise küljes kinni. Ja muudkui: loe jälle omalinna seitungist, et vat oli hunnik meie linna rahvast ja auto U number see ja see sõitsid “Soolikal” ja Kondist tulid ning enam pole neid teps mitte.

Jah, kui oleks ikka “Soolikal” seda jõe olemist! Oi, oleks risti! Tänatud, et “oleks – paha poiss” ise ära uppus. Need pirakud jõed ikke. Kohe nagu mahatehtud, iga sügise ja kevade siis on Tartu ja Narva kandis lärmi – uputab, uputab! Meie “Soolik” uputab ka mõnikord Veemi uulitsa kohal, kui Nortsu veskil töökord on ja mölder veskitamme ees peab, aga ega meie mehed toopärast lärmama lähe. Kraabi tallaservaga veidi muda valliks ja saapakontsaga tõmba renn ette – hädaoht mööda, uputust kusagil.