Viikingid olid lahinguväljal võitmatud. Nende edu taga oli tundidepikkune strateegiline väljaõpe. Lauamäng hnefatafl näitas põhjamaalastele, kuidas lahingus külma pead säilitada.
Viikingid olid karmid realistid. Elu oli võitlus, mille võisid võita ainult kõige tugevamad, ja seetõttu sisustas sõjakunst ka nende vaba aega. Lauamäng hnefatafl oli üks viikingite lemmikajaviide ja see oli kavandatud välja nägema kui reaalne lahing.
Viikingid ei lootnud kaugetele rannikutele korraldatud röövretkedel ainult heale õnnele. Nende edu tagasid aastatepikkune harjutamine, hoolas planeerimine, psühholoogiliste sõjapidamisvõtete tundmine ning teravmeelsete sõjakavaluste leidlik rakendamine.
Talumehed tulid lahingusse saarepuidust odadega, rikkad mehed Saksamaalt imporditud mõõkadega ning võitlustes karastunud sõjamehed vehkisid kahe meetri pikkuste sõjakirvestega. Selline oli viikingite võitmatu vägi, keda keegi ei suutnud kolmesaja aasta jooksul peatada.
10. sajandi lõpuks olid viikingiaja suurimad ja tugevaimad suguvõsad omavahel sõlmitud abieluliitude kaudu üksteisega tihedasti seotud. Vereside oli tugev, ent võimuiha ja reeturlikkus panid pereidülli pragunema. Selle tagajärjel algas Põhjalas verine võitlus võimu pärast.