Umbkaudu 8. ja 9. sajandi vahetusel ehk viikingiaja alguses Kagu-Eesti maapõue jäänud hõbeaare on erandlik nii oma sisu kui ka omapärase leiukoha tõttu.
Enne 1866. aastat tuli Vastseliina kihelkonnast Hindi külast Juhkami talu maadelt päevavalgele Loosi I ehk Hindi aare. Aarde avastamisolude kohta on teada, et peitvarale satuti soisele alale kuivenduskraavi kaevates, kusjuures leiukohal täheldati ka puitkonstruktsiooni olemasolu. Hõbeaare, mis koosneb peale terve sadulotsise kaelavõru veel kolme võru katketest, olevat esialgu sisaldanud neljandagi analoogse ehte fragmente. Kui varasematel aastakümnetel on Eesti arheoloogid dateerinud Hindi aarde 7.–8. sajandisse, siis viimasel ajal on hakatud üha rohkem seda paigutama 8.–9. sajandisse.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Sakala põhjaosa muinaseestlaste üliku ja väepealiku Lembitu kodulinnuse asukoht Lõhaveres on välja andnud mitu tähelepanuväärset aaret.
Varasel viikingiajal visati soodesse kulda jumalate meeleheaks ning kalmesse kaevati hõbevarandusi eesmärgiga neid kord ise teises ilmas kasutada.
Ida-Virumaalt Kohtla-Järve lähedalt Vitsiku külast leitud viikingiaegne hõbeaare on Põhja-Euroopa üks vanimaid. Selle koosseis räägib siinsete elanike kontaktidest nii ida- kui ka läänepoolsete aladega.