Kārlis Ulmanise valitsuse olukorra tegi 1919. aasta sügisel raskeks asjaolu, et tema kontrolli all oli ainult pool Lätit. Ülejäänu oli kas enamlaste, Poola, Leedu, Eesti või Saksa väeüksuste valduses. Nemad kasutasid ka sealseid ressursse. Sakslastega oli küll sõlmitud vaherahu, millest peeti esialgu ka kinni, ent ajapikku suhted teravnesid. Muu hulgas süüdistasid sakslased Ulmanist, et too olevat taganenud 1918. aasta detsembris sõlmitud lepingutest, millega lubati vabatahtlikele kodakondsust ja maad. Neid lepinguid ei tühistanud aga Ulmanis, vaid Saksamaa allkiri Versailles’ rahulepingul. Riigisaksa väed tuli ära viia Saksamaale, kuid sellega hakkas kindral Rüdiger von der Goltz venitama.
Saksa Rauddiviisi võitlejad ei tahtnud minna tagasi Saksamaale, kus valitsesid kaos ja tööpuudus, vaid soovisid jääda Kuramaale. Nende kõrvale ilmusid alates mai lõpust Saksamaalt sõjavangilaagritest värvatud vene valgete üksused, keda organiseeris polkovnik Pavel Bermondt. Tema salk kasvas brigaadiks ning 20. juulist diviisiks.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Bolševistliku Venemaa juht Vladimir Lenin jäi uskuma kohalike enamlaste liiga optimistlikke teateid ja käsutas Punaarmee Narvat vallutama ilma korraliku ettevalmistuseta. Narvas tuli punastel peale kodumaale igatsevate Saksa sõdurite rinda pista ka Eesti Vabariigi esimeste sõjaväeüksustega.
Sakslased teavad, et liitlaste pealetung tuleb, ja nad on seda juba mitu kuud ka oodanud. Äkki ühel hommikul hakkavad rannal maabuma liitlasvägede üksused. Sakslased teevad kaitses oma parima, kuid mõistavad peagi, et pealetungi pole võimalik peatada. Nüüd on neil vaid üks eesmärk: ellu jääda.
Teine maailmasõda lõppes ametlikult 1945. aastal, kuid Balti riikides käisid lahingud edasi. Hitleri armee asemel oli sisse tunginud Stalini oma. Baltimaalased peitsid end sügavatesse metsadesse, et jätkata vabadusvõitlust.