Kui viimsepäeva kell lööb südaööd, on inimkonnaga lõpp. Selline on teadlaste loodud metafoorse viimsepäevakella idee, mis näitlikustab inimkonna enesehävitustungi.
Viimsepäevakell on metafoorne kell, mis loendab aega, mis on jäänud Maa hävimiseni inimtegevusest tingitud katastroofi tõttu. Inglise keeles Doomsday Clockiks nimetatava kella töötasid 1945. aastal välja teadlased, kes osalesid USA Manhattani projektis ja aitasid kaasa esimese aatomipommi väljatöötamisele.
Esimesed mehaanilised kellad olid ebausaldusväärsed. Ajapikku muutus kell täpsemaks ja hakkas inimeste elu valitsema. Ajast sai kaup, mida võis osta ja müüa.
Taevast vaadati ja vaadeldi süstemaatiliselt juba ammu enne teleskoopide leiutamist. Taevakehi kasutati päris osavalt ajaarvamises, nendelt oodati vastuseid nii argistele kui ka igavikulistele küsimustele. Päike, Kuu ning liikuvad helendavad täpikesed paelusid ka meie esivanemaid.
1834. aastal hävitas suur tulekahju Suurbritannia parlamendihoone pea täielikult ning linn jäi ilma ühest maamärgist. See aga andis võimaluse ehitada midagi uut. Big Beni kellatorni rajamine kulges raskelt – ajagraafikust mindi üle, kell käis valesti ning torn pragunes ikka ja jälle.