Sellal kui Hitler peitis end punkris, ootas Berliin kohtupäeva
Õhurünnakud, nälg ja hirm punaarmeelaste ees iseloomustasid elu Berliinis viimasel sõjatalvel. Vähesed uskusid natside kinnitusi peagi saabuva võidu kohta, ent keegi ei hakanud ka vastu. Iga päevaga jõudis katastroof lähemale.
Keegi ei olnud kuude viisi Adolf Hitlerist midagi kuulnud. Tema isik oli uudistest nii põhjalikult kadunud, et sakslased nuputasid üksteise võidu välja pööraseid oletusi, mis võinuks selgitada füüreri saladuslikku eemalolekut. Ühe hüpoteesi järgi olevat Hitler hulluks läinud ning teda hoiti inimeste eest peidus.
1945. aasta 22. aprillil kella kolme paiku sai Hitler enda punkris raevuataki. Saksa kindralid ei kuulanud enam ta käske! Mitte keegi ei tulnud Berliini päästma! Selle asemel hoopis põgeneti Punaarmee eest.
Punaarmee on Berliini ümber piiranud ning Natsi-Saksamaa on lagunemas. Kolm Hitleri lähikondlast – Hermann Göring, Heinrich Himmler ja Martin Bormann – lüüasaamist ei taju. Nad olid pikka aega füüreri varjus seisnud ning haaravad nüüd võimalusest laastatud riik üle võtta. Surmav võimumäng algab 1945. aasta aprillis.
Saksamaa uus riigikantsler Adolf Hitler võttis 1933. aastal noore arhitekti Albert Speeri oma tiiva alla. Kaks meest said kohe ühele lainele ning peagi hakkas Speer ellu viima Hitleri unistust natside tuhandeaastasest riigist, kavandades sinna hiiglaslikke kivi- ja marmorhooneid.