1945. aasta 22. aprillil kella kolme paiku sai Hitler enda punkris raevuataki. Saksa kindralid ei kuulanud enam ta käske! Mitte keegi ei tulnud Berliini päästma! Selle asemel hoopis põgeneti Punaarmee eest.
Täiskuuvalgus tegi jalajälgede nägemise lumes lihtsaks. Saksa talupojad olid jätnud need jäljed, kui ületasid külmunud Oderi jõe, et idakaldalt küttepuid koguda. Nüüd said aga ka Nõukogude sõdurid neid jälgi mööda liikuda läände, ohtlikest valvepostidest mööda ja seejärel juba üles jõekaldale. Sakslased ei paistnud teadvat, et Punaarmee eelsalk oli nii lähedale jõudnud.
Õhurünnakud, nälg ja hirm punaarmeelaste ees iseloomustasid elu Berliinis viimasel sõjatalvel. Vähesed uskusid natside kinnitusi peagi saabuva võidu kohta, ent keegi ei hakanud ka vastu. Iga päevaga jõudis katastroof lähemale.
Punaarmee on Berliini ümber piiranud ning Natsi-Saksamaa on lagunemas. Kolm Hitleri lähikondlast – Hermann Göring, Heinrich Himmler ja Martin Bormann – lüüasaamist ei taju. Nad olid pikka aega füüreri varjus seisnud ning haaravad nüüd võimalusest laastatud riik üle võtta. Surmav võimumäng algab 1945. aasta aprillis.